Suur murekoht on tuuliku hooldustehniku tööohutus

“Täna ei tohi hädaolukorra puhul päästjad isegi tuulikusse siseneda, sest neil puudub väljaõpe,” ütleb 12 aastat valdkonnas tegutsenud Empower 4Wind OÜ juhatuse liige Tanel Kutsar. Ta lisab, et hooldustehniku kõige olulisem reegel on see, et ta läheb tuulikusse alati kolleegiga kahekesi. “Üksi ei tohi sinna kunagi minna, sest tuuliku hooldaja päästja saab olla ainult tema kolleeg. Aga eks ikkagi ei ole kunagi teada, kuidas inimene paanikas käitub,” möönab juht.

Küsimusele, mis õnnetus on siis tuuliku hooldustehnikuga kõige tõenäolisem, vastab Kutsar, et selleks on tavaline libastumine – et inimene ise kogemata vigastab ennast. “Väga raske on tornist või rootorist välja pääseda, kui murtud jalg ripub kaenlas. Meil oli juhtum, kus inimene hooldustöid tehes sai elektrilöögi ja põletushaavad, aga õnneks pääses ta ise välja,” tõdeb juht.

Ta täiendab, et tuulik võib ka põlema minna. Tema sõnade kohaselt oli Virumaal selline juhtum, et üks tuulik põles maha. Inimesed õnneks viga ei saanud. Õnnetuse täpne põhjus jäi lahtiseks. Inimene peab suutma tuulikust ise evakueeruda, sest täna Eestis päästeametnikele veel loota ei saa. Osal tuulikutel on katusel spetsiaalne platvorm, mille lähedale saab häda korral lennata päästehelikopter, lasta sinna nööri alla ja ülevalt nii töötaja päästa. “Kui inimene on aga töid tegemas torni keskel, siis see on raskeim juhtum,” märgib ta.

“Olen 12 aastat tuulegeneraatoritega juba seotud olnud ja miks ma ikka veel siin olen – tuulik kui keeruline mehhanism, kus ehitamine on mehhaanika, automaatika, elekter ja loodusjõud üheskoos. Tuulik on ühtmoodi ka nagu tavaline tootmisseade, aga loodusjõud teeb ta eriliseks ja tänu sellele esineb ka vigu, mis tavaliselt ei juhtu. Seega on päevad täis üllatusi ja töö ei muutu üksluiseks. Meil on väga hea meeskond – täielik teineteiseusaldamine,” kommenteerib Tallinna Tehnikaülikooli autotehnika eriala magister Kutsar.

Ta lisab, et eks inimesi on ikka liikunud, aga üldiselt on meeskond väga püsiv olnud. “Meil on olnud tööl isegi kolm paari vendasid, mis näitab, et üks vend ütleb teisele, et tule ka sellesse firmasse tööle, siin on põnev, siis juhina on seda tore tõdeda,” märgib Kutsar. Ta lisab, et tema kutsus kunagi Empowerisse ehituse projektijuhina tööle kursusekaaslane ja sõber. Täna töötab nende firmas 20 inimest.

Automehhaanikuks õppinud tehnikahuviline mees märgib, et autodel ja tuulikutel on mõndagi ühist – mõlemas on mehaanikat, automaatikat ja hüdraulikat.

Küsimusele, kas on ka peale kasvamas tehnikahuvilisi noori, vastab Kutsar, et tõsi ta on, et seni pole ükski Eesti haridusasutus asunud koolitama elektrituuliku tehnikut.

“See on aga muutumas, sest ka mina ise olen kaasa löönud töörühmas, mis töötas 2019. aastal välja elektrituuliku tehniku kutsestandardi. Tegelesime sellega põhjalikult pool aastat. Defineerisime ära, millised teadmised ja kogemused peaksid selle ametikoha inimesel olema. Nüüd paneme paika programmi ja otsime haridusasutust, kes selle õppekava endale sisse võtaks. Huvi on tuntud Pärnu ja Narva kutsehariduskeskusest, Hiiumaa ametikoolist ja Tallinna Tehnikakõrgkoolist,” selgitab hakkaja mees ning lisab, et senikaua kui tuulepargid on Eestis peamiselt maismaal, saadakse koolitamisega seniste jõududega hakkama, aga kui esimesed merepargid valmivad, jäädakse kvalifitseeritud tööjõuga hätta. Vaja on juba praegu anda arendajatele signaal, et saavad olema ka tulevikus pädevad töötajad.

“Kui 2021. aastal suudame meile vajaliku koolitusprogrammi mõnda kooli sisse saada, siis oleme väga tublit tööd teinud. Kas see saab olema nn elektrikute baasõppe lisamoodul või paarikuuline kursus, see selgub edasise töö käigus,” märgib ta. “Tahaks veel tänastele noortele südamele panna, et enne kui sukeldutakse ärijuhtimise või juriidika valdkonda, võiks esmalt endale mõne tehnilise ameti selgeks teha. Sellistest inimestest on tuline puudus ja tänaseid arenguid vaadates läheb asi ainult hullemaks. Pean oluliseks, et inimene oskab ise midagi oma pea ja kätega teha, küllap siis jõuab ka äri juhtida.”

“Ma käisin paar aastat tagasi Šotimaal, ühes ääremaa külas oli maaelu arendamiseks rajatud maismaa tuulepark. Ühe tuuliku toodangust saadud tulu sellest tuulepargist anti kogukonnale, et see toodab teie külale elektrit ja ka jõukust. Aasta lõpuks rehkendati kokku, mis on tuulikust toodetud elektrimüügist saadud kasum, see raha anti siis kohaliku küla MTÜ-le või SA-le. Külas osteti tuulikust saadud elektri müügi raha eest MTÜ-le elektriautod, mis jäid ühiskasutusse, ning loomulikult sai neid siis ka tuulest toodetud energiast laadida. Lisaks vahetati külaelanike majade ühekordsed aknad välja soojapidavamate vastu ja renoveeriti ka koolimaja,” jagab oma kogemust Kutsar.

“Mina näen, et Eesti firmad suudavad nii palju areneda, et osa spetsiifilisi, meie olusid arvestavaid lahendusi mereparkide arendamiseks suudame ise välja töötada. Miks eestlased ei peaks sellega hakkama saama. Need on ju meie sadamad, meie laevad, meie inimesed – teeme ise oma asja, meil on Eestis need spetsialistid olemas, kes saavad sellega hakkama. Meie firma on olnud töörühmas, mis püüab leida lahendusi meie mere eripärasid arvestavate tuulikute vundamentide väljatöötamisel. Meid tehnikute ja hooldajatena huvitavad need lahendused väga – loodame ju kunagi ka ise olla ühed neist, kes hoolduslaevalt tuulikusse astuvad, teades, et oleme andnud oma panuse tehniliste lahenduste väljatöötamisse ning oma inimeste ohutuse tagamisse. Püüame jätta neid töökohti kõiki Eestisse. Mina näen siin 5 aasta perspektiivi,” ütles Kutsar.

Ta lisas, et on meretuuleparke ise käinud vaatamas ka Saksamaal ja Hollandis. “Eestis läks kahjuks nii, et meretuuleparkide arendus hakkas pihta siis, kui ei olnud veel lõplikult valmis riigi mereala planeeringut. Keegi ei saanud aru, mis alustel võib merre tuulikuid püstitada ja kelle oma see on lõpuks, samuti see, kus on lindude rände- ja pesitsusalad. Tänaseks mereala planeeringu põhilahendus olemas ja pilt arendajatele oluliselt selgem.

Küsimusele, kuhu siis ka Eesti esimene meretuulepark kerkib, vastab Kutsar, et usutavasti saab esimesena valmis Hiiumaa tuulepark või Kihnu lahe tuulepark.

Kui rääkida Empower 4Wind OÜ arengutest firmana, siis seni oleme oma mahtu kasvatanud pigem Eestist väljas – Leedus ja Rootsis.

“Meil on võimalus lähiriikides mahtu kasvatada. Me peaksime seal omama tugevat struktuuri, juriidilist keha ja kohapealset juhtimist. Seda ei saa alustada vähemalt kaugjuhtimisega,” selgitab Kutsar.

Ta selgitab, et uued ettevõtted tuleks siinsete jõududega üles ehitada ja siis kohalikud välja koolitada.

Tanel Kutsar alustas oma võidusõitjakarjääri 1982. aastal lapsena Tabasalus. Esimesel suuremal kardivõistlusel osales ta 1983. aastal

“Olen Tabasalust pärit ja meil oli seal mitu põlvkonda kardisõitjad ning see tundus põnev. 10 aastat sõitsin karti ja siis keskendusin rallikrossile. Sõitsin Lada VFTSi, Lada Samara 2108 ja lõpetasin BMWga. Mina sõitsin vaid Eestis ja parim poodiumikoht – nii kardis kui ka rallikrossis oli mul Eesti meistrivõitluste kokkuvõttes hõbemedal. Kardis tulin ka Tallinna meistriks,” meenutab ta. Kutsar räägib, et tegi rallisõiduga lõpu 1998. aastal, aga tänaseni tegelevad sellega tema pojad – noorem sõidab kardiga ja vanem krosskardiga rallikrossi.

“Käin neile nüüd pöialt hoidmas. Ma ise olen ka laste masinates ikka kättpidi sees ja sarnaselt minu enda lapsepõlvega on meie meeskonna tugisambaks minu isa. Maailmameistreid tuleb vähestest poistest ja tüdrukutest, aga minu jaoks on kõige olulisem inimeseõpetus, tehnilise taibu õpetamine ja ohutusest aru saamine ja et lapsed lihtsalt arvutis ei passiks,” lisab ta ning tunneb uhkust, et ka tema vanem poeg Tallinna Tehnikaülikoolis vanaisa ja isa eeskujul tehnilist ala õpib.