Majandusteaduskond – tipus läbi aja

1940. aastal asutati Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskond.

Sama aasta novembris kinnitati majandusteaduskonna struktuur TTÜ koosseisu ning teaduskonna esimeseks dekaaniks sai professor Paul Vihalem, juunis 1941 aga professor Juhan Vaabel.

Majandusteaduskond paiknes kolmes eri kohas: Toompeal Kohtu tänaval (praeguses Soome suursaatkonna hoones) asusid dekanaat, raamatukogu ja osa auditooriume. Auditooriumidena kasutati ka Kevade 8 ja Hariduse 8 paiknevate koolide klassiruume.

Tegu oli ülikooli suurima teaduskonnaga, kus 1941. aasta kevadsemestril oli kirjas ligi 600 üliõpilast. Esimesele kursusele astus 213 tudengit. Üliõpilaseks pürgijad pidid sooritama sisseastumiseksamid eesti keeles ja võõrkeeles, matemaatikas, geograafias ja NSV Liidu rahvaste ajaloos. Eksamitele lubati 17–35aastased keskharidusega noored.

Nõukogude võimu taaskehtestamise järel toodi majandusteaduskond 1944. aasta sügisel taas TPI (Tallinna Polütehniline Instituut) koosseisu. Kuni 1954. aastani, mil osa erialasid taas Tartusse läks, oli TPI majandusteaduskond Eestis ainus kõrgharidusega majandusspetsialistide ettevalmistaja.

1951–1952 loodi ettevõtte organiseerimise, planeerimise ja ohutustehnika kateeder, mida juhatas kuni tööstus-ökonoomika kateedriga ühinemiseni 1957. aastal Edgar Vilbert.

Aastatel 1944–1950 asus majandusteaduskond meie praegust Soome tudengite suurt osakaalu arvestades sümboolselt Toompeal, Kohtu tänav 4, praeguse Soome suursaatkonna hoones. Õpperuume polnud piisavalt ja töötati kahes vahetuses. Raamatukogu oli nii väike, et kõiki raamatuid polnud võimalik isegi kastidest välja võtta, puudus ka lugemissaal.

Alates 1950. aastast töötas majandusteaduskond ülikooli peahoones Koplis. Nelikümmend üks aastat ehk aastatel 1968–2009 oligi majandusteaduskonna hooneks Kopli 101 aadressil asuv maja. Järjepidevuse sümbolina tuli Mustamäele kolides kaasa sealses fuajees paiknenud peegel, mis on näinud ülikooli inimesi peaaegu kogu selle olemasolu aja jooksul.

Kuni 1948. aastani õppisid üliõpilased esimesel ja teisel kursusel, sõltumata erialast, koos. Kolmandast kursusest jaguneti erialati. Mitteinseneridest majandusspetsialistide õpetamine tehnikaülikoolis või tehnikakõrgkoolis oli NSV kõrgkoolide süsteemis erandnähtus. Üldreeglina toimus tööstusökonomistide, kaubandusja rahandusspetsialistide ettevalmistamine kas ülikoolides või rahvamajandusinstituutides.

Seda aega on ülikooli vilistlane, professor ja Eesti Panga nõukogu esimees Uno Mereste meenutanud, kuidas rahanduse ja krediidi erialale spetsialiseerunule astus ligi vanem kolleeg ning andis “head nõu” – Stalin ise olevat öelnud, et kohe varsti tuleb kommunism ja raha kaob täitsa ära. Mereste seda juttu uskuma ei jäänud, kuid tundub, et tolleaegne ülikooli juhtkond küll.

1940. aasta lõpus vähendati uute üliõpilaste vastuvõttu. Osa majandusteaduskonnast viidi Tartu Riiklikusse Ülikooli loodud majandusteaduskonda. Tööstusökonoomika eriala üliõpilased jäid TPIsse, kuid hakkasid 1954. aasta sügisest õppima üleminekuplaanide järgi, et spetsialiseeruda masinatööstuse ökonoomikale ja organiseerimisele.

Lisandus uusi erialasid ja suurenes ka vastuvõtt. Tollel ajal tehtud otsuste mõju oli ääretult oluline iseseisvuse taastamisel uue majanduse ülesehitamise ajal, mil teaduskonna vilistlased ja õppejõud olid paljude uute protsesside eesotsas. Käesoleva õppeaasta algul külastas teaduskonda kursus, kel oli möödunud 60 aastat esimesest koolipäevast meie ülikoolis. Hiljem Eesti majandusele oluliste inimeste hulgas õppisid sel kursusel Jaak Leimann ja Liina Tõnisson.

Kasutati võimalust lülitada õppeplaanidesse uusi, turumajanduspõhiseid õppeaineid, muu hulgas koostati esimene eestikeelne turundusõpik. Õpiprotsessi ümberkorraldamisega kaasnesid ka organisatsioonilised muudatused. 1992 mindi üle õppetoolide süsteemile ja loodi vastavad professuurid. Lähedasi õppetoole hakkasid ühendama instituudid. 90ndate alguses mindi kursusesüsteemilt üle ainesüsteemile ning varsti asendus endine 5aastane kõrgharidus 3+2aastase struktuuriga bakalaureuse- ja magistrikraadidega.

1990ndate algusaastatel tekkis TTÜ majandusteaduskonnas idee eralduda Tehnikaülikoolist ning asutada Tallinna (Eesti) Majandusülikool. Hoonegi oli valmis vaadatud: tänane Inglise Kolledž. Majandusteaduskond jäi TTÜ koosseisu, küll aga teostus selle üleviimine Koplist Mustamäele. Majandusteaduskonna kokkuehitamine TPI teiste teaduskondadega oli olnud kavas juba 1950ndatel, kui projekteeriti TPI uusi hooneid, ja ka 70ndatel, kuid erinevatel põhjustel selleni ei jõutud.

23. aprillil 2008 pandi majandus- ja sotsiaalteaduskonna hoone nurgakivi ning algasid ehitustööd. Hoone avati pidulikult 31. augustil 2009. aastal Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja toonase TTÜ rektori Peep Sürje poolt ning sinna kolisid lisaks vanale majandusteaduskonnale ja sotsiaalteaduskonnale ka vastühendatud Audentese Ülikoolist tulnud üliõpilased ja töötajad. Teaduskonna vana maja Koplis jäi Eesti Mereakadeemiale.

TalTechi majandusteaduskonnal on tänases Eestis sama positsioon kui Aalto ülikooli majandusteaduskonnal Soomes. Teaduskond on suurim majandus- ja avaliku sektori spetsialistide ettevalmistaja Eestis, suurima teaduspotentsiaaliga teadus- ja rakendusuuringute tegija. Teaduskonna hoones Akadeemia tee 3 asub Eesti kõige rahvusvahelisem kõrgharidusüksus, kus töötab ligi 100 doktorikraadiga inimest, kellest pea kolmandik on pärit välisriikidest.

Viimase paari aastaga on kolm teaduskonna neljast põhivaldkonnast tõusnud rahvusvahelistesse ränkingutesse. Oma pika ajaloo jooksul on TalTech muutunud Eesti kõige tugevamaks majandusülikooliks.

Astusin TPI majandusteaduskonda 1959. aastal ning õppisin insenerökonomistiks masinaehituse ökonoomika ja organiseerimise erialal. Õppetöö toimus peamiselt Kohtu tänava ruumides, kus täna asub Soome suursaatkond. Osa loenguid oli ka Stenbocki maja viimasel korrusel, sest ruume õppimiseks nappis.

Tol ajal oli Eesti majanduses teatud optimismiperiood. Tööstus oli allutatud suures osas kohalikule rahvamajandusnõukogule, tööd alustasid mitmed uued tööstusettevõtted. See oli fooniks ka õpetamisel. Meile õpetati insenerining ökonoomika ja tootmise organiseerimise aineid, tegime kursuseprojekte.

Mõtlen, et majandusteaduskond peaks täna eeskuju võtma arstide õpetamisest, kus õppejõud on üheaegselt tegevarst ja õpetaja. Siis ei peaks enam olema külalisõppejõude, kes valdavad reaalajas arenevat praktikat ja suudavad seda ka üldistavalt esitada.

Minu aspirantuuri ajast on säilinud mõned publikatsioonid ja väitekiri ning autoreferaat ja kaitsmist kajastavad ajalehtede väljalõiked. Oma uurimuses keskendusin isereguleerimise kontseptsioonile, püüdsin leida sellist juhtimissüsteemi, et juhtide sekkumise vajadust vähendada. Kaitsmisel oli esimeseks oponendiks tuntud majandusdoktor, professor Gavril Popov Moskvast, kes sai perestroika ajal tuntuks ka poliitikuna, olles lühemat aega Moskva linnapea.

Soomes stažeerimise ajast on meeldiv meenutada korterinaabrit, Tartu kirurgi Ants Peetsalu seoses ühise leivakotiga. Selleks, et Soome valuutat vähem kulutada, tõime Eestist kaasa suitsuvorsti ja juustu, sõime kümne kuuga koos ära 150 pakisuppi, ostsime saatkonna poest soodsa hinnaga paremaid napsusid jms.

Soome minek ise oli aga keeruline. Taotlusele tuli lisada mitmeid dokumente – ankeete, omakäeliselt kirjutatud elulookirjeldus, tervisetõend, soovitusi jms. Pikemaaegne stažeerimine Soomes eeldas aga ka muud. Esimesel taotlusel ma ei saanud heakskiitu. Teisel juhul pidin käima regionaalse komisjoni ees Vilniuses. Seejärel olin koos teiste kapitalismimaadesse sõitvate noorteadlastega neli nädalat Moskva lähedal Krasnovidovos treeninglaagris, kus toimus võõrkeele õpe, ideoloogiline ettevalmistus jms.

Kuna majandusteadust loeti ühiskonnateaduseks, käisin vestlusel ka Moskvas Kommunistliku Partei keskkomitees. Alles siis, 1975. aasta kevadel sain õiguse veeta järgmine õppeaasta välismaal. Tagasi tulles tuli koostada mahukas aruanne, mille üks eksemplar (venekeelne) on mu arhiivis tänini olemas.

Hoiatus dotsentismi eest

Olles juba 1973. aastast dotsendi kohusetäitja, sain stažeerimise järel taotleda dotsendi kutset, milleks tuli teha avalik loeng. Hinnangud olid head ja sain soovituse, et väärin seda. Vastavad dokumendid saadeti Moskvasse ja alles järgmisel aastal tuli sealt positiivne otsus ning dotsendi diplom.

Mäletan, kui rektor Boriss Tamm andis ühel pidulikul koosolekul mulle selle üle. Kuna mitmed said samal koosolekul dotsendi kutse, pidas ta vajalikuks hoiatada ülikooli dotsentismi eest. Asi oli selles, et dotsente oli ülikoolis palju, professoreid vähe. Kandidaadiks ja dotsendiks oli suhteliselt kerge saada, doktoriks, mis oli professori kutse saamise eeldus, aga raske ja aeganõudev. Hiljem, riigikorra vahetudes, piisas professoriks valimiseks ka kandidaadikraadist ja professorite arv mitmekordistus. Instituudis töötamise ajal kaitsesin doktoriväitekirja, mis käsitles laia spektrit konsulteerimisest, mis tugines minu ligi 20aastasele rakenduslikule teaduslikule tegevusele.

Doktoriks sain mõni aeg hiljem, kui nõukogu otsus kinnitati kehtiva korra kohaselt Moskvas – Kõrgemas Atestatsioonikomisjonis. Oma sõnavõtus mainisin, et nüüd, suure töö järel, kavatsen jääda loorberitele puhkama. Üks oponentidest aga hoiatas, et loorberilehed muutuvad kuivades teravaservalisteks ja neil lamada pole mõnus.

Aeg oli selline, et ega puhkamisest muidugi midagi välja tulnud. Kuna instituudi direktor võis taotleda ka professori kutset, tegin seda pärast doktorikraadi kinnitust. Professorikutseid jagati samuti Moskvast ja oli aeganõudev. Kinnituse professorikutse omandamise kohta sain alles aasta pärast, kui olin juba majandusminister.

Mul on olnud palju meeldivaid töökaaslasi. Hetkel meenutan pikemalt vaid ühte, minu elukäiku kõige enam mõjutanud meest, kelleks on professor ja majandusdoktor Raoul Üksvärav.

Minu esimese ülikooliaasta algul toimus eriala ja õppekava lähem tutvustamine, kus esinesid kaks noort õppejõudu, kellest üks oli Raoul Üksvärav. See kohtumine süvendas veendumust, et eriala valik oli õige ja ees ootas palju huvitavat. Järgneval paaril aastal meil otseseid kontakte ei olnud. Alles kolmandal kursusel luges dotsent Üksvärav meile masinaehituse organiseerimise kursust, mis jättis konkreetse ja ideoloogiavaba käsitlusega hea mulje.

60ndate aastate keskel hakkasid Eestis ilmuma juhtimiseteemalised publikatsioonid ning suure huviga lugesin Raoul Üksväravat. Minu praktilised juhtimisprobleemid, õpetamine, juhtimisalase kirjanduse lugemine jms viisid mu mõttele, et juhtimist on vaja õppida. Mingil hetkel sain kontakti oma tulevase juhendajaga, tegin aspirantuuri sisseastumiseksamid ja astusin TPI statsionaarsesse aspirantuuri. Selle ajani oli Raoul Üksvärav olnud mu teenäitajaks kaudselt, nüüd järgnesid õpingud ja uurimistöö tema vahetul juhendamisel. Pärast aspirantuuri lõppu jäin tööle Üksvärava kateedrisse õppejõuna.

70ndate keskpaigaks oli kateedri personal ligikaudu 30-liikmeline ja kateedri juhataja, selleks ajaks juba tunnustatud majandusdoktor ja professor, meile majakaks. Doktoreid ja professoreid oli tol ajal vähe – tehnikaülikoolis kolmekümne ringis, doktorikraad ja professorikutse olid veel devalveerimata. Professor Üksvärav oli siis ja on jäänud mulle suureks eeskujuks mitte ainult erialaselt vaid veelgi enam erakordse inimesena. Alati korrektne, täpne, teistest inimestest lugupidav ja neid austav, viisakas, samas nõudlik. Arvan, et taolise hinnanguga nõustuvad kõik, kes teda on tundnud.

Headelt eeskujudelt õpib enim

Töötasin kateedris õppejõuna 1979. aasta sügiseni. Olles Eesti Majandusjuhtide Instituudi direktor, kutsusin ma Üksvärava tööle selle teadusdirektoriks. 90ndatel oli ta siis juba parlamendisaadikuna tegutsedes mulle autoriteediks veelgi avaramas positsioonis. Käesoleva sajandi esimesel kümnendil, olles Tallinna Tehnikaülikooli organisatsiooni ja

juhtimise professor ning vastava õppetooli juhataja, sain ikka ja jälle kasulikke näpunäiteid oma kunagiselt juhendajalt, siis juba emeriitprofessorilt. Raoul Üksvärav oli aastakümneid heaks eeskujuks ja julgen väita, et ta oli seda paljudele.

Olulisemad kaasteelised mõjutavad inimest ja tema valikuid. Nendelt püüad õppida, koos nendega on mõnusam elada.