Kannapöörde teinud noor ema: alul tundus taas kõrgkooli minek võimatu, kuid olen toime tulnud

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks Kallikorm õppima hispaania keele ja kirjanduse erialale. "Elasin teismelisena vanemate töö pärast neli aastat Hispaanias ning mulle väga meeldis seal. Nii ma siis mõtlesin, et enne Hispaanias ülikooli kandideerimist õpin korralikult keele selgeks,” ütleb ta.

Pärast bakalaureuseõppe läbimist olid aga tekkinud teised mõtted ja plaanid ning alaliselt Hispaaniasse ta ei kolinudki. Naine tõdeb, et küllap polnud idee hispaania keelt ja kirjandust õppida juba eos kuigi hästi läbi mõeldud. Seda enam, et tõlgiks või keeleõpetajaks ei soovinud ta hakata.

“Eks vanus oli ka selline, kus ei osanud elu väga pikalt ette planeerida. Samas ei muudaks ma praegu midagi, sest iga asi juhtub põhjusega. Viis aastat on meie elus üsna lühike aeg, nii et kahetseda pole küll mõtet,” arutleb ta.

Ülikooli lõppedes otsustas Kallikorm hoopis pausi teha ja Austraaliasse lennata. “Tahtsin lihtsalt aja maha võtta, reisida ja maailma näha. Tagasi tulles oli mul värsket hingamist ja indu tunduvalt rohkem,” lausub ta. Juba nädalake pärast naasmist avastas ta tööpakkumise, milles otsiti kedagi hispaaniakeelset klienditeenindust tegema. "Kandideerides selgus, et nad tahavad siiski igasuguse keeleoskusega inimesi ja minu hispaania keele oskus oli neil kahe silma vahele jäänud. Seega sattusin ingliskeelse klienditeeninduse peale. Minu ülesandeks oli kliente telefoni või e-maili teel aidata,” seletab ta.

2018. aasta suvel sai noor naine emaks ning jäi lapsega koduseks. Beebiga tegelemise kõrvalt oli tal just nüüd aega mõtiskleda, milline võiks olla tema tulevane amet.

Üht teadis ta kindlalt: emapuhkuse lõppedes oleks õige hetk tööalases elus uus lehekülg pöörata. “Mul oli toona harjumus hommikuti “Terevisiooni” vaadata ning mingil ajal tuli pärast seda telekast Soomeseriaal “Pulss” – see rääkis kiirabi erakorralise osakonna õdedest. Kuna olen alati huvitunud meditsiinist, tekkis mõte, et võiksin õendust õppida,” meenutab ta.

Internetist õenduse eriala kohta uurides avastas ta, et juba õige pea on Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis järjekordne tudengite vastuvõtt. "See muutis minu plaanid märksa konkreetsemaks,” nendib naine ning lisab: “Huvitavate asjaolude kokkulangemisel mõtles sama eriala peale ka üks minu hea sõbranna Tartust. Nii me innustasime teineteist ning otsustasime proovida sisse astuda. Nüüd õpimegi mõlemad õendust, tema Tartus ja mina Tallinnas.”

Kallikorm märgib, et ega niisugust kannapööret pole lihtne teha – veelgi enam, alguses tundus see sootuks võimatu. Kuidas mahutada oma ajagraafikusse õppimine, töö ja pereelu? Tema jaoks tegi olukorra kergemaks tõik, et õpe toimub tsüklitena ning töötab ta praegu poole kohaga.

“Õpe on esmaspäevast kolmapäevani ning tööl käin neljapäeval ja reedel. Kiiremate ametialaste küsimustega saan tegeleda koolis pauside ajal või õhtuti. Nädalavahetused on enamasti puhkamiseks, erandkorras ka õppimiseks ja töötamiseks,” osutab hakkaja naine.

Mis puutub lapsega tegelemisse, siis on ka see osa absoluutselt kontrolli all. “Kui saad lapse, siis võtab sinu planeerimisoskus hoopis teise taseme,” muigab noor ema. Kuna põnn käib juba lastehoius, siis saab värske tudeng päeval mugavalt töö- ja kooliasjadega tegeleda. “Tõesti, mulluse karantiini ajal, kui püsisime kõik kodus, oli märksa keerulisem,” sõnab ta.

Kooliülesanded võtab naine ette siis, kui tütar juba magab. “Püüan pärast lapse magama panekut ikka paar tundi kooliasjadega tegeleda. Samas on ka neid õhtuid, kui olen päevast täiesti läbi – siis ei hakka isegi proovima. Pigem võtan hetke, et puhata või midagi muud teha,” jutustab Kallikorm.

Nüüdseks on ta õendust õppinud veidi enam kui aasta, kogu õpe kestab aga kolm ja pool aastat. "Tunnen, et see tõesti on minu teema. Esimene aasta oli hästi sissejuhatav ja üldine, kuid tänavu veebruaris algasid eriti põnevad ained. Õpime näiteks, millised on erinevad haigused, kuidas neid ravitakse ning millised on nendega seonduvad õendustoimingud,” selgitab õppur.

Praeguseks on tudengid käinud ka ühel haiglapraktikal, mis väga sümpaatne oli. “Praegu tunnen küll, et tahaksin tulevikus pigem haiglasse kui näiteks perearstikeskusesse tööle minna. Samas lõpetamiseni on palju aega ja mu mõtted võivad ses osas veel muutuda,” räägib ta.

Kallikorm arvab, et siis on kindel aeg muutusteks. “Kui sa ei taha teha 30 aastat tööd, mis sulle ei meeldi, siis on ju kergem kolm ja pool aastat natuke vaeva näha. Sel juhul saad järgmised 30 aastat tegeleda millegagi, mis väga meeldib. Mina olengi asja enda jaoks sedaviisi selgeks mõelnud,” leiab naine. “Ka mul tekib vahepeal tunne, et nii palju ja pikalt on veel vaja õppida. Samas, kui kool on lõpetatud ja saan täiskohaga tööl käia, oli see ju ajutist pingutust väärt."