Amet kui armastus. Äripäev leidis üllatavaid hea palgaga töökohti
“Meil garaažis on kaks autoharidusega meest ja kaks IT-haridusega meest,” naerab Hendrik Tasa. Tal on punane habe ja tätoveeringud. Vabal ajal tegutseb ta modellina: ta on teinud reklaame spaadele ja koeratoidule. Aga tema lemmiktöövahend on plekigiljotiin.
Kui tahad oma lapsele parimat, saadad ta kõrgkooli. Et ta õpiks õigusteadust, riigiteadust või ITd – nende valdkondade esindajad saavad statistika järgi keskmiselt üle 4000 euro brutopalka. Samas kurdavad tööandjad juba aastaid, et neil ei jätku inimesi, kes kätega töötavad.
Eestis on elukutseid, mille jaoks piisab kutseharidusest, kuid mille eest tööandjad on nõus head raha maksma. Nende seas mõned, mille kohta poleks iial arvanud, et seal tublisti üle keskmise makstakse.
Hendrik on 34aastane ning töötab Benefiti autoremonditöökojas. Siin muudetakse vanade Porschede kered perfektseks ja läikivaks – ning saadetakse seejärel Taani, kus keretöid tellinud firma täidab need eritellimusel tehtud sisuga ja müüb väga rikastele inimestele väga suure raha eest. Kui me töökotta jõuame, tegutseb Hendrik just ühe sellise Porsche kallal nurklihvijaga. Tema ja ta kolleegid teenivad selles töökojas 2000–3000 eurot brutto.
“Ma olin äkki nelja-aastane, kui nägin vana Mosset, millele olid leegid peale joonistatud. Ja siis ütlesin vanematele, et kui ma suureks kasvan, tahan samasugust,” rääkis Hendrik. Kontoritöö peale ei ole ta kunagi mõelnud. Õpingute ajal olid tal kõigis ainetes võlad, kuid samal ajal töötas ta juba töökojas. “See õpetas mulle rohkem, kui ma oleks ainult koolis käinud.”
Heade palkade jahil
1960. aastate Mercedese taastamisel on abiks juhend tehasest, mis neid 50 aastat tagasi tegi, Margus Migur sätib parajasti juhtmeid paika. Foto: Liis Treimann
1960. aastate Mercedesest paistavad välja jalad. Kabrioletis, mis mõni aeg tagasi koosnes vaid “paarist jupist”, on pikali noormees, kes sorib juhtmetes, mis armatuurlaua koha pealt välja turritavad. “Ma siin installin neid elektriasju praegu,” ütleb ta.
Margus Migur on üks neist, kelle näol on maailm kaotanud IT-mehe. Kunagi õppis ta seda eriala, kuid see oli kriisi aeg ning tal tuli minna tööle kulleriks ja lattu. Paralleelselt hakkas ta autosid taastama, õppides seda YouTube’ist – erialast haridust pole tal siiamaani. Praegu on ta 35 ning töötab ta mehaanik-restauraatorina. Mercedese istmel on auto kasutusjuhend tehasest, mis neid pool sajandit tagasi tegi. “See on nii keeruline auto, siin kõik asjad koosnevad nii paljudest juppidest,” ohkab Margus.
“Hea ametioskus ei tule ainult koolist,” usub Benefiti kaasasutaja Sulev Narusk, kes ise alustas kunagi automaalrina. “Inimesel peab olema kohutav soov lugeda, ennast koolitada, iga päev proovida.” Ta otsib inimesi, kelles näeb sisemist põlemist.
Cadillac oli Elvis Presley lemmikauto. Samasugune on Benefiti kaasasutajal Sulev Naruskil - 1960 aasta Cadillac Coupe deVille. Foto: Liis Treimann
Kuid automehaanikud pole nõutud ainult selles kõrgelt spetsialiseerunud töökojas. “Nõudlus on viimased kümme aastat stabiilselt kõrge,” ütleb Narusk, kes on ka Autode Keretöökodade Liidu esimees. “Ja ei ole näha, et olukord iseenesest paraneks.” Autosid on üha rohkem ja kuigi rikkeid tuleb ette harvem, on need keerulisemad, selgitab Narusk oskustööliste nõudlust. Aga noored tahavad töötada start-up’ides, kurdab ta.
Oskustöölised – need ei ole lihttöölised ega keskastme spetsialistid
Keskendume just oskustöölistele, st inimestele, kes töötavad kätega ja on tavaliselt saanud kutsehariduse. Neid eristatakse tavalistest töölistest, kes täidavad lihtsaid ja rutiinseid ülesandeid. Nad ei tegele ka klienditeenindusega ega ole keskastme spetsialistid.
See jaotus on muidugi tinglik ja piir oskustöölise ja spetsialisti vahel ähmane. Statistikaameti liigituse järgi on näiteks automehaanikud oskustöölised, laevamehaanikud aga juba liigituvad tehnikute ja keskastme spetsialistide hulka.
Autolukkseppade omast suurem palk
Ainuüksi statistika ei näita, millised oskustöölised teenivad Eestis head raha. “Oskustöötajate, lihttöötajate puhul alati peab arvestama ka halli turuga, seal võib olla ka ümbrikupalkade teemat,” hoiatab OSKA peaanalüütik Yngve Rosenblad.
Seetõttu ongi meil olukord, kus turg kurdab automehaanikute puudust, kuid statistiliselt saavad nad 1650 eurot brutopalka, st alla riigi keskmise.
Et mõista, kuidas asjad tegelikult on, küsisime erinevate sektorite tööandjatelt, millistele oskustöölistele on nad nõus head raha maksma ning kui palju.
Nii on olemas oskustöölised, kellele Sulev Narusk maksab isegi rohkem kui automehaanikutele – 3000–4000 eurot brutopalka, pluss komandeeringu boonused. Benefit nimelt paneb välismaa autotööstuste tellimusel püsti ka hooldus- ja avariiremonditöökodasid. “Seadmete hooldusmehed ja paigaldajad lähevad Rootsi, on seal kohati mitu kuud, panevad keerulise süsteemi püsti ja tulevad tagasi,” selgitas Narusk. Samad meistrid hooldavad ka Eesti autoettevõtete seadmeid.
“Poisse tuleb vähe peale,” – see lause kõlab Mihkel Undresti suust, kuigi järelkasvuga on probleeme paljudes sektorites. Undresti firma Kaabeltau on Saaremaal kala püüdnud juba ligi kolmkümmend aastat. “Enamik läheb suurte valgete uhkete laevade peale,” kurdab ta.
Palgainfo Agentuuri andmetel oli avamerekalurite mediaanpalk eelmise aasta teises kvartalis 4600 eurot bruto. “See võib olla küll,” nõustub Undrest numbriga. “See oleneb firmast. Meil on selliseid laevu, kes püüavad 1000 tonni kuus. Nendel, kes nii palju püüavad, on ka palk selline.” Aga palgad on kõikuvad ja seda on näha ka statistikas – neljandaks kvartaliks langeb number poole võrra, sest kõik sõltub saagi suurusest, mis omakorda sõltub kalapüügikvootidest. Pealegi aastas on mitu kuud, mil kaluritel on “sundpuhkus”, sest püük on keelatud.
Muide, ka kalatöötlejad külmhoones teenivad head raha, teab Undrest. “Ma arvan, kaks ja pool tuleb kindlasti,” ütleb ta.
Kui nii, siis teenib kalatöötleja peaaegu sama palju kui kaevur, kelle palka – maksimaalselt 2700 eurot bruto – peetakse Ida-Virumaal kadestamisväärseks.
Selline summa võib kokku tulla, kui arvestada lisatasusid ehk öö-, õhtu- ja riigipühatasusid, selgitas Kaevurite ja Energeetikute Sõltumatu Ametiühingu juht Marina Lukjanova. “Nad saavad seda nii oskuste, aga ka tervisekahju eest. Nad töötavad väga rasketes tingimustes,” ütles ta. “Te ju saate aru, et see ei ole absoluutselt palju. Need inimesed peaksid saama rohkem.”
Meil, st peamiselt laevanduse ja sadamamajanduse valdkonnas on töötasud servast serva. Kõige paremini on tasustatud suurte laevade vanem juhtivkoosseis.
Kuid nendel ametikohtadel töötamiseks tuleb omada erialast kõrgharidust ja piiranguteta tonnaažiga kapteniks saamisel keskeltläbi 10 aastast alamatel astmetel töötamise kogemust, st esmalt 3. või 4. tüürimees, seejärel 2. tüürimees ja minimaalselt 24 kuud vanemtüürimehena. Siis võib saada kapteniks, kelle töötasuvahemik on normtundide eest enamikul juhtudel 5000–15 000 eurot kuus, millele lisanduvad ületunnitöö jm lisatasud.
Üsna head tasu võib teenida laevandus- ja logistikaettevõtete kaldapealsetes kontorites. Kuid ka seal eeldatakse sageli baasharidusena mereharidust ja meresõidu kogemust. Töötasud on 4000–8000 eurot kuus.
Tavalised oskustöölised sadamas ei saa eriti kõrget tasu. Ainult üle 1,5kordse koormusega töötades võivad dokkerid ehk teenida üle 2000–2500eurost töötasu. Normtööaja eest on meie suurtes sadamates töötasu määrad 1600–1800 euro kanti.
Jüri Lember, Eesti Meremeeste Ametiühingu juht
Tööstuse the most wanted
Rasmus eelistab tööd koostelukksepana veebidisainile: talle meeldib rohkem kätega tööd teha. Foto: Liis Treimann
Heledapäisest Rasmusest ei saanud samuti IT-meest, kuigi ta õppis pärast kooli veebidisaini. “Aga see väga ei istunud mulle, ma märkasin, et mulle meeldib rohkem kätega tööd teha,” naerab ta.
Rasmus on nüüd 22 ja töötab Harju Elektri Keila tehases koostelukksepana – ta paneb kokku metallkonstruktsioone, millest hiljem saavad elektrikilbid. Kuid peagi saab ta ametikõrgendust ja ka tema palk muutub peaaegu kaevuripalgaks – Rasmus õpib siinsamas tehases CNC-operaatoriks.
Võib öelda, et CNC-operaatorid on Eesti oskustööjõuturu the most wanted. Töö seisneb selles, et programmeeritud masina abil teha lehtmetallist vajaliku kuju ja suurusega detail. Operaatorite palk Harju Elektris ületab 2200 eurot bruto. Õppimine pikalt aega ei võta – Rasmus saab uue eriala kolme kuuga. Ja kui ta jõuab tiimijuhi ametikohale, saab ta teenida juba 2500 eurot bruto.
Veel üks tööstuses nõutav eriala on keevitaja. BLRT Grupis, kus töötab üle saja keevitaja, teenivad kõrgeima kvalifikatsiooniga keevitajad 3200–4400 eurot bruto, ütles ettevõtte esindaja Karina Kond. See ei ole lihtne töö: “Keevitajad peavad olema sertifitseeritud erinevates keevitusmeetodites, hea väljaõppe ja füüsilise ettevalmistusega ning omama vähemalt viie- kuni kümneaastast kogemust,” ütles ta. “Samuti peavad nad oskama keevitada erinevates asendites ja erinevates konstruktsioonides eri teraseklassides.”
Tipptasemel palgani jõuab keevitaja siis, kui on ette näidadata aastatepikkune kogemus. Foto: Liis Treimann
Meremeeste ametiühingu arvates makstakse keevitajatele vähem, kui nad väärivad. “Laevaehitustehaste keevitajad-lukksepad on olnud aastaid peamiselt Ukrainast ja see on hoidnud töötasud madalamal, kui nende tööpanus nõuaks,” arvab Eesti Meremeeste Ametiühingu esimees Jüri Lember.
Plaatijad võivad küsida kuni 60 eurot ruut
Ehituses on hea palk plaatijatel, rääkis Äripäevale mitu allikat. “Need on eliit eliidi seas,” ütles üks ehituses töötav inimene.
“Ma nüüd ei ütleks seda nii kindlalt,” ei taha ühe plaatimisfirma omanik nõustuda. “Aga sellega võib olla kõige kergem alustada, kui sa ise natukenegi viitsid uurida ja eeltööd teha. Aga see, et (plaatijad teeniksid) kõige rohkem – noh, jah, oleneb kõik.”
Ehituses makstakse tavaliselt mitte aja, vaid töömahu eest. Plaatijad küsivad oma töö eest alates 10 eurost ruutmeetri kohta, kuid kõik sõltub töö keerukusest. “Keerulised tööd, nagu seinad ja vannitubade keerulised kohad võivad maksta 60 eurot ruut,” ütles anonüümseks jääda soovinud plaatimisfirma omanik.
Kui palju aega ühele ruutmeetrile kulub? “Kõik oleneb plaadist. Kui sul on väiksed plaadid, siis see on nagu väike mosaiigi ladumine, sa võid ühte ruutu mitu tundi teha. Ja kui on suur plaat, siis sa võid tunnis panna 2-3 ruutu.”
CV-keskusest võib leida kuulutusi, kus pakutakse veokijuhtidele 3000–4000 eurot bruto – tõsi, neid otsitakse peamiselt välismaale. Alexela Motorsi juht Andres Räim, kelle ettevõtte keskmine palk on transpordisektori üks kõrgemaid, ei tea, kust sellised numbrid pärinevad. "Ta jääb 2000–3000 vahele," ta enda ettevõte palgataseme kohta. "Kuid meil on enamik juhte ohtlike ainete veo erioskustega. Ma arvan, et üldine meie palgatase on kõrgem kui tavalisel ettevõttel."
"Transport Euroopas üldiselt on kehvas seisus," arutleb ta juhtide palgatasude üle. "On suur mass autojuhte, kes tööd otsib, ning ettevõtted, kes neid värbavad teevad seda võimalikult minimaalse palga eest," usub Räim.
Kutseõpet ei tohi pikemaks muuta
Ühiskonnas peab olema võimalik valida lihtsustatud ametiõppe, kõrgema ametiõppe ning kõrgeima ametiõppe vahel, arvab Eesti Ehitusettevõtjate Liidu esimees, Astlanda juht Kaupo Kolsar.
“Lihtsaim ametiõpe peaks keskenduma ennekõike lühimale erialaõpinguteele ning lõppema siis, kui erialased põhiteadmised on omandatud ning on võimalik keskenduda praktikale. Olenemata sellest, kas isik on sealjuures 16- või 21aastane. Tänased plaanid kutseõpe 4aastaseks viia on minu arvates ilmselgelt vale suund ja suurendab lõpetamata haridusteega inimeste hulka,” ütles Kolsar.
Välismaal töötamine ei ole enam rahaliselt motiveeriv
Mitme sektori juhid öelnud, et vahe Eesti ja Skandinaavia oskustööliste palkade vahel ei ole enam nii suur. “Inimestel on ilustatud ettekujutus (palganumbritest) ja väga paljud tulevad tagasi,” ütles Sulev Narusk. “Ma näen Rootsi töökodades Poola, Somaalia, Ukraina töötajaid. Eestlane on ammu koju tagasi tulnud. Ta saab seal 1000–1500 eurot rohkem, kuid kulutab selle kõik ära. Ta elab perest eemal, peab sõitma edasi-tagasi, on üksi – see tüütab ära.”
Artiklis on tehtud parandusi ettevõtet Benefit puudutavas osas. Parandasime töötajaid puudutavaid kirjeldusi ning automargi nimetuse. Äripäev vabandab Benefiti ja selle töötajate ees. - 06.05.2024
Amet kui armastus
Kerdi Varm teeb tööd, mida armastab – ta on ka Baltimaade meister arboristikas naiste seas. Foto: Liis Treimann
“Selle surmasõlme otsas ripub minu elu,” ütleb Kerdi Varm ning kontrollib köit, mille üks ots on seotud ümber puutüve ning teine visatud üle oksa.
Järgmisel hetkel ronib ta selle köiega üles vana tamme otsa, mis on kõrgem kui kõrval seisev kolmekorruseline maja. Tema vööl ripub rauasaag. Oleme Viljandis, kus Kerdi töötab arboristina ehk lõikab ja kärbib vanu oksi puudelt ja põõsastelt. Ta on Baltimaade meister arboristikas naiste seas. Eestis on selle elukutse esindajaid vaid mõnikümmend.
Sõna “oskustööline” eeldab, et inimesel on spetsiifilised tema erialaga seotud oskused. Kui tegemist on aga oskustöölise-ettevõtjaga (ja selliseid on Eestis palju), siis läheb ka palju rohkem oskusi vaja. Puuliikide eripärad. Lindude hingeelu. Aga ka looduskaitse seadustik. Suhtlus klientidega. Raamatupidamine. Ja loomulikult ronimine. “Kõiki asju pead korraga tegema. Oled puu otsas, pead telefoni vastu võtma,” räägib Kerdi väikeettevõtja igapäevaelust.
Oma töö eest küsib Kerdi 50 eurot tund. “Kuigi see võib tunduda hea hind, siis peab arvestama, et arboristid ei ole kaheksa tundi järjest objektil,” selgitab ta.
Keegi ei maksa arboristidele tööks ettevalmistamise ning objektidega tutvumise eest, kuigi mõnikord juhtub, et nad veenavad kliente puid mitte langetada. Üksikettevõtja peab kulutama raha autole ja selle remondile, seadmetele ja nende hooldusele. Seepärast mõtleb Kerdi hinna tõstmisele.
Lisaks ei ole talvel palju tellimusi, nii et enamikul arboristidel on teine töö, näiteks lume lükkamine katustelt – Kerdi ise on seda ka mitmel korral teinud. Aga üldiselt on tema teine eriala haljastus.
Kerdi ei kavatsenud hakata IT-naiseks, kuid ta oleks võinud minna hotellindusse, sest tema õde õppis sellel erialal. Kuid ühel hetkel, tema sõnul, käis tal plõks: “See lihtsalt oli mingi äratundmise hetk. Mu vend õppis Luua Metsanduskoolis ja ta näitas mulle neid haljastusplaane, mida maastikuarhitektid teevad,” – ja Kerdi mõistis, et tahab ka neid teha. Juba metsanduskoolis haljastust õppides nägi ta okste peal inimesi – ja otsustas ka arboristiks hakata.
Oma töö eest küsib Kerdi Varm 50 eurot tund. Foto: Liis Treimann
Selleks läks vaja veel 1,5 aastat õppimist ja kutseeksami sooritamist, mida tehakse puu otsas ja mida tuleb iga mõne aasta tagant uuesti sooritada, et mitte kutsetunnistust kaotada. Kerdi sõnul ei nõutud tema perekonnas kunagi, et lapsed omandaksid kõrghariduse.
Väikestelt tegelastelt, nagu Kerdi tellivad puulõikusi linnavalitsused ja erakliendid. Suuremaid alleesid ja mõisaparke hooldavad suuremad firmad. Kerdi ei tunne, et kliendid puulõikamise pealt raha säästaksid: “Ma olen sel kevadel hästi palju õunapuid lõiganud. Õunapuu on inimestele hästi oluline, see on sul kogu aeg akna all. Inimesed hoiavad kuskilt mujalt kokku, aga õunapuud ja hekid peavad olema lõigatud.” Tema enda professionaalne eesmärk on suured puud, kus oma ronimisoskus proovile panna.
Veel üks oluline oskus selles töös on oskus oma keha tunda, sest üleväsimusega tulevad sisse ohtlikud vead. “Ebameeldiv on see, et mõnikord hommikuti sa lihtsalt ei saa käima ennast, aga pead ikkagi minema tõsist tööd tegema,” ütleb Kerdi. “Mõnikord oled vaimselt valmis, aga keha ei jaksa. Või keha jaksab, aga vaimselt ei jaksa. Aga see, kui sa vaimselt ei jaksa, on hullem.”
Kerdi Varm kuulub Eesti Eesti Arboristide Ühingusse, mis teeb ka arboristidele täiendusõpet ning propageerib eetilist lõikamist. Naistepäeval käis Kerdi koos ühingu naistega sellel tammel, mille lõikamine võtab üksinda töötades terve pika päeva. Foto: Liis Treimann
Sellest, miks tema töö talle meeldib, kirjutas Kerdi pärast kohtumist eraldi: „Panin tähele, et ma ei osanud vastata küsimusele, miks see töö mulle meeldib. Ma vist ei oska sellele kunagi vastata … Samamoodi ei oska ma tuua põhjuseid, miks ma oma elukaaslast armastan ... nii lihtsalt on. Õige asja juurde peab lihtsalt pidama jääma ja ei tasu hakata õnne mujalt otsima, kui see on su nina all.”
Parima palga maksja tänavune tulemus tabelis jääb mullusele alla, aga read on tihenenud ‒ nii esisatta kui esituhandesse jõudmiseks tuli maksta kõrgemat keskmist palka kui aasta varem.
Kui üle-eelmisel aastal teenis kõige kõrgemat kogutulu riigi infosüsteemi ameti peadirektor Margus Noormaa veidi üle 94 000 euro, siis mullu jõudis aastatulu üle 100 000 euro.
Kinnisvara palga TOPi esikolmikusse jõudsid kinnisvara ettevõtted, kelle juures ületas kuupalk tabeli kolmveerandi oma kahekordselt. Kuid on ka neid ettevõtteid, kelle palk hoopiski langes.
Tallinna Lennujaam tahab saavutada süsinikuneutraalsuse järgmisel ja kliimaneutraalsuse 2030. aastal. Neist viimane eesmärk on Tallinna Lennujaama finantsjuhi ja juhatuse liikme Anneli Turkini sõnul ambitsioonikas ja väljakutsuv, sest kõiki tehnoloogiaid selle saavutamiseks veel olemas ei ole.