Euroopa Liit on Eestile kvaliteedieksam

Euroopa Liit (sel ajal veel Euroopa Ühendus) on Eestile andnud majandusabi alates 1991. aastast. Euroopa Liidu ja Eesti koostöö aluseks on 1993. aasta märtsist kehtiv kaubandus- ja koostööleping, 1995. aasta jaanuarist kehtiv vabakaubandusleping ja praegu ratifitseerimisprotsessis olev Euroopa leping. Phare-programmi raames on Eesti juba mitu aastat Euroopa Liiduga kirjutanud alla indikatiivprogrammi tehnilise abi saamiseks (käesoleval aastal 21 miljoni eküü suuruses summas). Hetkel töötatakse ühiselt välja indikatiivprogrammi kolmeks aastaks, s.o 1996--1999. 1993. aasta alguses, kui Eestil oli tõsiseid probleeme hädavajalikeks investeeringuteks sularaha leidmisega, eraldas Euroopa Ühendus Eestile maksebilansi toetamiseks välislaenuna 40 miljonit eküüd.

Ülalmainitud koostöö tulemusena peaks Eestis käesolevaks ajaks olema küllaltki palju spetsialiste, kellel on kujunenud selge arusaamine Euroopa Liidu organite struktuurist, töömeetoditest ja -kultuurist. Minu arvates on Euroopa Liit uus kogemus liidust, kus asju ei otsustata mitte ainult «vanemate vendade» huvides, vaid ka väikeriigid suudavad oma arvamust maksma panna. Seepärast tundub mulle Euroopa Liidu võrdlemine NSV Liiduga äärmiselt kohatuna. Arvan, et inimestel, kes seda teevad, on Euroopa Liidust äärmiselt napid või pealiskaudsed teadmised.

Varasematel aastatel võrdlesime me Eestit NSV Liidu vabariikidega ja nägime selle võrdluse valgu-ses ennast igati positiivsena. Siit tekkis ka meie kohatine üleolekutunne lähinaabrite suhtes. Tutvudes Euroopa Liidu dokumentidega, standarditega, kehtestatud miinimumnõuetega, saame anda oma arengule objektiivsema hinnangu ja näha seda, mida meil tuleks veel kindlasti muuta ja teha euroopalikuks riigiks saamiseks.

Palju on kritiseeritud nn eurobürokraatiat, mis mõnede arvates olevat «vene värgist» isegi hullem. On tõsi, et dokumente tuleb igas küsimuses vormistada küllaltki põhjalikult, kuid leian, et nii suures süsteemis ei oleks muidu mingit korda võimalik tagada.

Ma arvan, et senisest koostööst Euroopa Liiduga on Eesti saanud vaieldama-tult kasu isegi siis, kui selle tulemuseks ei oleks kunagi Euroopa Liidu täisliikmeks saamine. Tihti kiputakse avalikes diskussioonides unustama seda, et Euroopa Liidu liikmeks saamine polegi niisama lihtne kui mõne muu rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks astumine. Euroopa Liidu liikmeks saamine on igale maale kvaliteedieksamiks. Isegi kõrge elatustasemega de-mokraatlikel Skandinaaviamaadel kestsid liitumisläbirääkimised aastaid. Ma arvan, et ka Norra, kes rahvahääletuse tulemusena otsustas Euroopa Liitu mitte astuda, teeb Euroopa Liiduga jätkuvalt heanaaberlikku koostööd. Leian, et mida rohkem on Eestis inimesi, kes tunnevad Euroopa Liidu struktuure, asjaajamise kultuuri ja normatiive, seda kiirem ja edukam on meie integreerumine arenenud majandusega riikidega.