Põllumajanduse tollidest emotsioonideta

Sisseveetavatele põllumajandussaadustele ja toodetele tollide rakendamine 1. juulist 1997. aastal on kirjas koonderakonna ning maarahva ning pensionäride ja perede liidu ühenduse fraktsioonide protokollilises otsuses.

Meil tuleb endale selgelt aru anda, et tasakaalustavate tollide rakendamine Eestisse sisseveetavatele põllumajandussaadustele ja toodetele on vajalik mitte üksnes seetõttu, et kõigil teistel riikidel need on, vaid eelkõige sellepärast, et kogu maailm doteerib põllumajandust. OECD riigid (kuhu kuulub ka USA) maksavad põllumehele juurde keskmiselt 40%, Euroopa Liit keskmiselt 49% maailmaturu hinnast. Seega on maailmaturu hind kuni 40% madalam põllumehe toodetud saaduste tegelikust omahinnast.

Kui siia lisada veel eksporditoetused, on eesti põllumees teiste tootjatega võrreldes täiesti ebavõrdsesse seisu surutud. Majandust edasiviiv turumajandus peab aga andma kõigile tootjatele võrdsed tingimused turul.

Eesti põllumees on tootnud sellistes ebavõrdsetes tingimustes juba neli ja pool aastat. Tulemuseks on põllumajanduses kogutoodangu vähenemine umbes kaks korda. Selle tulemusena on nn ebaefektiivne tootja olnud sunnitud oma tootmise lõpetama (mida võiks ka aktsepteerida). Nüüd läheb aga protsessi jätkumine järjest efektiivsema tootja kallale. Järele jääksid ainult üksikud tipud. See aga toob paratamatult kaasa toiduainete hindade tõusu tublisti üle 50 protsendi.

Saksamaalt toodud piim on olnud meie poodides müügil hinnaga 12 krooni liiter. Odavamalt seda müüa pole olnud võimalik, seetõttu on see piim meie poelettidelt ka kadunud. Kodumaine tootmine on võimaldanud piima hinda talutavuse piiril hoida. Kodumaise tootmise taseme jätkuv langus viib paratamatult hinna tõusule: mida kiiremini väheneb toodangu maht, seda kiiremini tõuseb hind. Kõige kõrgem piima hind Euroopas on Itaalias (üle 18 krooni liiter). Itaalias müüdava omatoodetud piima osakaal on Euroopa Liidu riikidest väikseim (ca 50%).

Eespool nimetatud toiduainete kallinemine üle 50 protsendi ei ole võetud laest, vaid arvutatud toidukorvi maksumuse järgi meil kehtivate omamaiste ja importkaupade hindade alusel. Võrreldud on olemasoleva toidukorvi maksumust toidukorviga, mis koosneks ainult importkaupadest.

Järelikult omamaise põllumajandustoodangu säilitamine on kõigepealt meie tarbija huvides. Seejuures ei tohi unustada, et toiduainetööstus, mis baseerub omamaisel tootmisel, moodustab riigi kogu tööstusest täna ikkagi veel kolmandiku. See tööstus kaob koos meie põllumajandustoodanguga. Siis ei saa rääkida ka Eesti elujõulisest ja kiirelt arenevast majandusest, mis avaks ukse Euroopa Liitu, millest rääkis riigikogu ees oma programmkõnes välisminister Toomas Hendrik Ilves.

Tollide vastaste üks argument on ka see, et mis me hakkame peale siis, kui astume Euroopa Liitu -- seal tollid liidu sees ju puuduvad. Need oponendid aga unustavad ära, et Euroopa Liit ajab ühesugust põllumajanduspoliitikat ja sellisel juhul hakkab ka eesti põllumees saama Euroopa Liidult tootja toetust. Praeguse tasemega toetuse puhul oleks see summa umbes 2,9 miljardit krooni.

Alternatiivina tollidele võiksime ka meie hakata maksma põllumehele märkimisväärset riigipoolset toetust, kuid meie vaesus seda täna ei võimalda.

On aga täiesti kindel, et kõik, kes tahavad eesti põllumajandust toetada, peaksid eelistama eestimaist. Seda enam, et meie toiduained on keemiast priid. Ja veel on täiesti kindel, et tollide kehtestamine vähendab maaletoojate kasumit seni, kuni eksisteerib hindu tasakaalustav omamaine tootmine. Võib-olla siit tulebki otsida rünnaku põhjust.