Indoneesia mängib tulega

Indoneesial on rahvusvaheliselt valuutafondilt (IMF) õigus saada hädaabi 38 miljardit dollarit. Kuid nii IMF kui ka rahvusvahelised investeerijad ootavad, et riik alustaks karmi kokkuhoiupoliitikaga majanduse korrastamist. Indoneesia uues eelarves pole aga midagi, mis nendele ootustele vastaks. Tasakaalustatud eelarve on 32% suurem kui eelmise aasta oma. Ning seal on arvestatud dollari ruupiakursiks 4000 ruupiat, kuigi praegu on kurss 8200.

Eelarve on juba sellepärast ebareaalne, et see ei arvesta sel aastal vältimatut majanduslangust. Niisuguse eelarve põhjuseks on ilmselt see, et valitsus ei ole tahtnud vähendada subsiidiume, mis mõjutavad otseselt lihtinimeste elu ning mille tagajärjeks võivad olla sotsiaalsed rahutused. Riigi enda ökonomistid on seisukohal, et tulnuks tühistada diislikütuse ja lambiõli subsiidiumid, tõsta elektri hinda ning kärpida infrastruktuuriprojekte.

Indoneesia probleeme süvendab veelgi kauaaegse presidendi, 76aastase Suharto halvenenud tervis, mis halvab valitsuse tegevusvõimet ning destabiliseerib poliitilist olukorda märtsis kavas olevate presidendivalimiste eel.

Rahvusvaheliste arvelduste pank (BIS) teatas nädalavahetusel, et 58% Indoneesia 58,7 miljardi dollari suuruste erasektorivõlgade tähtaeg jõuab kätte enne 1. juulit. Ökonomistide arvates on see võlg veelgi suurem, sest nad oletavad, et kaalukas osa ruupiates emiteeritud väärtpaberitest on tasahilju konverteeritud dollarivõlaks. See tähendab, et rahvusvaheline finantsturg hakkab lähiajal Indoneesia firmasid tublisti pitsitama, mis ei jäta mõjutamata riigi majandusolukorda.

Suharto mõtleb ilmselt, et kuna riigivõlg on suhteliselt väike ja valuutavaru üsna korralik, siis on tal võimalik IMFi nõudeid eirata. Kuid nii nagu IMF ei andnud laenutingimustes karvavõrdki järele Lõuna-Koreale, ei tee ta seda ilmselt ka Indoneesia puhul, ning siis võib seda riiki tabada ühel päeval tõeline ?okk. FT-DI-ÄP