Kantsler ja minister

Kantsleri kui apoliitilise aparaadi juhi ametikoht loodi Laari valitsuse poolt. Selline mudel on mõnes kauase demokraatiatraditsiooniga riigis ennast õigustanud. Eesti tingimustes tõestus taas, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.

Tänaseks on selgeks saanud, et nagu pole võimalik edukalt ministrit mängida ilma erialaste teadmiste ja juhtimiskogemusteta, nii pole võimalik poliitiliselt juhtida ka ilma reaalse käsuliini, aparaadi ja finantsideta.

Kui esimesed kaks omadust on peaministri välja peilida, siis viimasest kolmest on vabariigi valitsuse seadus ministrid praktiliselt ilma jätnud ning andnud need kantsleritele. Ja kui viimasel ajal räägitakse üha enam ametnike riigi ohust, siis selle nähtuse üheks põhjuseks on ministeeriumite tippjuhtimises kujunenud situatsioon. Ministrid vahetuvad kiiresti, kantslerit vabastada on peaaegu võimatu. Kantsler käsutab finantse, võtab tööle ning määrab palga ja preemiad, ta valdab kogu altpoolt tulevat infot. Sisuliselt juhib kogu eluvaldkonda kantsler, kelle silmis on minister vaid Toompeal peaministriga lobisev ning lehtedes opositsioonilt mõnitada saav madalapalgaline narr. Praegu saab minister teostada ministeeriumi poliitilist juhtimist ainult läbi «apoliitilise» kantsleri. Mis seal siis imestada, kui nii korraldatud poliitiline juhtimine lõpeb ministri kabineti uksega ning sõltumata valitsuse koosseisust talitab aparaat omasoodu ja juhib meid suunas, mis pole kirjas ühegi erakonna programmis. Kogu ülalkirjeldatud olukorra eriliselt perversne ilu sai nähtavaks, kui mitmed ministrid lugesid lehest, et nende kantslerid on otsustanud neid pühadeks premeerida-kompromiteerida. Usume, et see toimus pühast lihtsameelsusest, kuid paljude varasemate tegude ja tegematajätmiste puhul on minus tõusnud kahtlus teadlikust eesmärgist oma ministrit, tema valitsust ja võimulolevaid erakondi kompromiteerida. Sest kukub ju valitsus, kantsler jääb.

On ju inimlikult mõistetav, et kantsler kannab hinges tänutunnet just selle erakonna suhtes, kes ta ametisse määras ning ootab just «oma» ministri tagasitulekut. See aga oleks vaid pool häda. Hoopiski suurem oht peitub selles, et kantslerid tegutsevad omaenda poliitilise partei -- ametnike partei -- huvides. Ja kantslerid on tänases Eestis selle partei võimas poliitbüroo. Loomulikult olen kaugel sellest, et süüdistada ebalojaalsuses mõnd konkreetset lugupeetud kantslerit, kuid tunnistagem, et süsteemi, kus tegevjuht ei kanna oma tegevuse(tuse) eest mingit vastutust, on taoline võimalus sisse kodeeritud.

Mida teha? Tuleb vaadata, kuidas on sama asi lahendatud Lätis, Ungaris, Leedus, Poolas, kus ministri koalitsioonikaaslastest aseministrid juhivad kitsamaid valdkondi ja asendavad ministrit, kantsler aga korraldab ministeeriumi igapäevast aparaaditööd, mitte aga ei asenda poliitilist ministrit. Asekantslereid taolises mudelis pole.

Eestis on lahendus välja pakutud äsja valitsuses arutusel olnud «Avaliku halduse arendamise kontseptsioonis», kus punkt 4.4. kõlab järgmiselt: «Suurendatakse ministeeriumi juhtkonna politiseeritust ja sellest tulenevat vastutust. Selgelt eristatakse ministeeriumi ametnikkond tema poliitilisest juhtkonnast, kelleks on minister koos oma poliitiliste asetäitjatega ja nõunikega, ning reguleeritakse poliitilise juhtkonna ja ametnikkonna omavahelised suhted ja pädevus koos juhtkonna käsuliiniga. Administratiivjuhtimist teostab kantsler, kes koos osakondade juhatajatega on ametnikud.» Kontseptsiooni autorid on erakordse täpsusega astunud tänase Eesti täitevvõimu kõige valusamale konnasilmale.

Jätkuks vaid valitsusel ja parlamendil julgust ja tahet see punkt kiiresti realiseerida.

Jaak Allik on kultuuriminister.