Kahtlustused ja nende tõepärasus

Ettevõtja on hädaohus, levib kulutulena arvamus, kui selgub, et sotsiaalse turumajanduse termin tuleb enam kasutusele.

Sisusse tungides võib hoomata, et see majandustermin kätkeb endas turupõhimõtete hädavajalikkust, püüab tagada vaba ühiskonna vabadused kõigile kodanikele ja kindlustab võimu lahutatuse riigi ja majanduse vahel. Kriitikanooled on aga süvenemata lendu lastud.

Tammsaare «Tões ja õiguses» teavitab direktor Maurus oma maja elanikke: «Aga miks on härra Mauruse majas keelatud sotsioloogiat lugeda? Sellepärast, et härra Mauruse majas ei tea õieti keegi, kus lõpeb sotsioloogia ja kus algab sotsialismus. Sest mõelge ise: üks on sotsia, teine sotsio, muud vahet ei ole.» Üle saja aasta hiljem samalaadset suhtumist jälgida, küll uute sõnadega, on küllatki naljakas.

Sõja purustatud Saksamaa majandusime põhines sotsiaalse turumajanduse ideoloogial, mida teostati Ühendriikide Marshalli abiplaani abil. Eestiski on seda 1992. aastast viljeldud, teistsugustes vormides, aga siiski. Eesti väike turg ei ole olnud atraktiivne maailma majanduse suurvõimudele, kuid sotsiaalse turumajanduse lahutamatu osa, liberaalse turupoliitika abil on Eesti muudetud atraktiivseks oma naabreile.

Sotsiaalne turumajandus on Euroopas levinud majanduskontseptsioon ja see ei tähenda sugugi sotsialismi.

Selline sotsiaalne turumajandus, nagu meie tahame, põhineb eraomandusel, vabal konkurentsil, turujõudude kontrollil tootmisvahendite üle, ühinemisvabadusel, tarbimise ja lepingute sõlmimise vabadusel, vastutustundlikul suhtumisel palgaläbirääkimistesse, võrdsetel võimalustel ja kõrgel sotsiaalse turvalisuse tasemel.

See ühendab endas maksimumi majanduslikku efektiivsust ja maksimumi võimalusi igale inimesele eneseteostuseks.