Miski on mäda Taani riigis...

Kõigepealt tahaks juhtida tähelepanu ühele üsna laialt levinud vääraru-saamale. Töölisliikumine, tänapäevases mõistes siis ametiühinguliikumine, ei muutu aktiivsemaks majandusliku surutise, madala palga, kehvade töötingimuste jne juures. Pigem on asjad vastupidi: streigiliikumine ammutab jõudu just majanduslikust heaolust. Selle kujukaks näiteks on praegune suurstreik heaoluriigis Taanis. Ja streigivad just erafirmade töötajad, nõudes senise viienädalase puhkuse asemel kuuenädalast. Üks klassikuist, vist Karl Marx, on öelnud, et tulevikuühiskonnas muutub suurimaks väärtuseks vaba aeg. Taani töötajad on seda tõde paremini mõistma hakanud.

Streikimine eeldab alati teatud taseme olemasolu. Selle taseme moodustavad tugevad ametiühingud, töötajate organiseeritus, sotsiaalsed garantiid. Isegi kui streik nurjub ja iga töötaja ei saagi kuuenädalast puhkust, ei juhtu ka midagi. Töötajad pöörduvad oma töökohtadele tagasi ja tõenäoliselt kedagi ei vallandata. Elu läheb rahulikult edasi, nii nagu ennegi. Sotsiaalsed garantiid on sedavõrd tugevad. Kes jälle tahaks töötada, kasvõi senistes halbades tingimustes, see ei saa tööluba. Võõrtööjõule on uks kindlalt lukus. Ainult sellistes, meie mõistes kasvuhoonetingimustes ongi töölisliikumine tõeliselt edukas.

Ent Taanile endale läheb iga streigipäev maksma umbes üks miljard Taani krooni. See on tõesti luksus, mida võib endale lubada väga rikas riik. Arvestades, et aastas on keskeltläbi 250 tööpäeva, tähendab üks päev üldstreiki sisemajanduse kogutoodangu 0,4protsendilist langust. Üldstreigi päevadel ju uut väärtust ei looda. Kui Taani streikijad peale jäävad, ei olegi neil enam 250 tööpäeva aastas järel, vaid 245.

Aga mis meil Taani pärast nii väga muretseda on. (Peale selle, et meie inimesel tuleb võib-olla raisata aega kusagil Põhjamaade lennuväljal.) Eestis niisugune suurejooneline streik läbi ei läheks. Ametiühingud küll on, aga sotsiaalsed garantiid on nõrgad. Kui ähvardab reaalne töö kaotamise oht, siis töötaja enne mõtleb, kui streikima hakkab.

Praegused tingimused streikimist eriti ei soodusta: näiteks Eesti Telefon koondab niigi 300 töötajat, rahutuseks on põhjust pangateenistujatel, sest ees on suured pankade ühinemised, ehitajad on murelikud jne. Siin peituvadki töölisliikumise grimassid: streigivad need, kel niigi hea, ei streigi aga need, kel selleks moraalne õigustus ehk olekski.

Kui Taani võib sisemajanduse kogutoodangu vähenemise alla neelata, siis Eestis käiks see rahvusliku uhkuse pihta. Oleme harjunud end pidama edukaks (vahest ehk liigagi) ja streikimine sellega kokku ei käi. Kaks ja pool streigipäeva tooksid majanduskasvu ühe protsendi võrra allapoole.

Kui vaadata tarbijahinnaindeksi ja keskmise palga juurdekasve, siis on need käinud käsikäes. Ametiühingute tööpõld on söötis pigem töökaitse alal. Nukraks muudab tööõnnetuste, iseäranis surmaga lõppenud õnnetuste suur arv. Ametiühingud peaksid näiteks jälgima, kas ohtlike töölõikude töötajad on kindlustatud. Töötajate kindlustamine sunniks ka tööandjaid töökaitsele teise pilguga vaatama. Pahatihti pole töökaitsest mitte keegi huvitatud. Sinna võikski vabaneva energia suunata.

Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist.