Loomulikult tunnen ma ennast petetuna, sest kui ma ostan kaupa, siis ma ka usun, et saan makstava raha eest õige asja.
Kui ma oleksin võtnud selle Värska pudeli ja joonud seda Värska vett, siis vaevalt, et ma nii suur ekspert olen, et saaksin aru, et tegemist pole õige Värskaga.
See on suurepärane, et selliseid asju avastatakse. Muidugi tekitab see hämmeldust, et selliste asjadega üldse tegeletakse.
Kui need välja tulevad ja ühiskond reageerib negatiivselt, siis ongi see kõige tõhusam tarbijakaitse. See aitab tõenäoliselt tulevikus sellist äriajamist vältida. Head mainet on väga lihtne kaotada, aga seda taastada on kole raske.
Ma ei ole jõudnud lehti lugeda ja selle Tartu õlletehase juhtumiga veel tutvuda. Esimese hooga ma ütleksin, et juhtub ikka. Ma ei ütleks, et asi on viimasel ajal hullemaks läinud. Tarbijakaitse seisukohast on oluline muidugi kiire reageering ja avalikustamine. Eks selliseid asju juhtub ja kui alust on, siis ongi kõige õigem relv avalikustamine. Pärast seda on firmadel ikka väga raske edasi toimida.
Pauligi juhtum oli meile üllatav. Eks firma peab selle asja nüüd ise ära selgitama ja ta on püüdnudki tagamaid selgitada. Ilmselt peab omapoolse selgitusega välja tulema ka Tartu õlletehas.
Ma ei ole asjaga täpselt kursis. Usunaga, et tarbijakaitse probleem võib Eestis päris tõsine olla. Olen veendunud, et sisseveetava toodangu hulgas võib olla sellist toodangut, mis ei ole originaaltoode.
Kui Eesti tootja üritab originaali pähe midagi muud müüa, siis on see ka iseenda petmine. Kui klient sellest aru saab, siis ei ole ta enam pikka aega selle firma klient.
Peab ikkagi järgima sellist põhimõtet, et kliendi suhtes ollakse aus. Usaldust tagasi võita on äärmiselt raske.
Kui nii oli, nagu see ajakirjanduses välja paistis, siis on tegemist tarbija petmisega. Probleem on selles, et tarbijat petetakse iga päev ja igal pool, aga praegusel juhul on taga võimsad nimed. Kui sama teeks Anttila, siis saaks ta oma pettusega sama tuntuks.
See, et firmast kunagi sedasi ei kirjutataks, on sügavalt firma enda eetiline küsimus. Kui suur firma julgeb endale sellist eksimist lubada, siis on see firma juhtkonna enda asi. Ma arvan, et see eksimus on nii Pauligile kui Tartu õlletehasele väga kallis.
Pauligi puhul ma ei oskagi seisukohta võtta, sest nad andsid ka selgitusi.
See, mis aga Tartu õlletehasega juhtus, on, ma kardan küll, lihtsalt mõne madalama astme juhi aps. Muidugi on tegemist väga kallite vigadega.
Tarbijakaitse võimalused on väga piiratud. Turgudel toimub tarbijate petmine päevast päeva. Kui tarbijakaitsja ei saa jagu üksikisikust ettevõtjatest ja väikefirmadest, siis mis me veel suurtest räägime.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”