Pank ja kindlustus kutsuvad säästma

Hoidkem raha hoiukassas! Kindlustage oma elu ja vara! Näiteks need manitsused ehtisid pikka aega Tallinnas Pärnu maanteed, üks Laste Maailma maja, teine Eesti Kindlustuse maja külgseina.

Suurem osa elanikkonnast peaks vist mäletama neid üleskutseid. See oli nõukogude ühiskonna algelisevõitu reklaam, aga omas ajas aus asi. Tänapäeval keegi uisapäisa plakateid ei joonista, aga samad üleskutsed on saanud pankade ja kindlustusseltside eestvõttel uue elu. Kui näiteks Hansapank kutsub säästlikkusele, mis on makromajanduslikult õige loosung, peab ta üleskutse ühe resultaadina silmas säästude viimist panka. Hoiuste maht on panga üks olulisemaid finantsnäitajaid. Samas on meie pankade usaldusväärsus viimasel ajal tugevasti kannatada saanud, nii siin- kui sealpool piirijoont.

Ka kindlustusseltsid ei ole üleöö hakanud muretsema kodanike elu ja vara pärast. Pigem on tarvis seltside tegevusse tõmmata uut raha, ja mida pikemaajalist, seda parem. Aastakümneteks pakutav elukindlustus täidab seda eesmärki kõige paremini, sest väidetavalt kõrge kahjususega varakindlustus seltse ei aita. On märgata ka kerget elukindlustuse ja loodavate pensionifondide vastasseisu: mõlemad koguvad raha ja pakuvad vastu tulevikku suunatud tooteid.

Eelnevatest kaalutlustest lähtudes suhtun säästmise üleskutsetesse väikese reservatsiooniga. Aga säästmine makromajanduslikus mõttes?

Säästmine on tarbimise vastand. Säästmine tähendab tarbimise edasilükkamist tulevikku. Võime eristada tarbijate-säästjate gruppe.

Suuremal osal inimestest polegi midagi säästa. Kõik, mis teenitakse, kulub kuu aja jooksul ka ära. See on aus seisund, mida pole tarvis häbeneda. Lisaks säästab see muust -- inflatsiooniga ja raha kaotsiminekuga seotud probleemidest. Kes on laenu võtnud, ei saa põhimõtteliselt midagi säästa. Võimatu on säästa laenuraha. Laenajate grupp jaguneb siiski kaheks: tarbimiseks laenajad ja ettevõtjad. Esimesed töötavad säästjatele lausa vastu: tarbitakse nüüd ja hoopis säästmine lükkub tulevikku. Ettevõtjal tekib tarbimise või säästmise dilemma alles siis, kui firma on laenu tagasi maksnud ja jõudnud kasumisse. Dilemma seisneb selles, kas hakata nüüd tarbima või laiendada veel firmat, et tulevikus veelgi rohkem tarbida.

Kui eelpool loetletud sotsiaalsetest gruppidest inimesi üle jääb, saame rääkida potentsiaalsetest säästjatest.

Ühtegi tootjat, iseäranis eestimaist tootjat, tarbimise vähenemine Eestis ei rõõmusta. Kogu kaup ei lähe ju ekspordiks.

Sooviksin säästmises näha rohkem isiklikku eeskuju. Inimesed, kellel on peal aukartust äratava suurusega laenud, ei tohiks esialgu säästmise eelistest rääkida. Pole kõige eetilisem. Või kui, siis kuidas säästa elektrienergiat. (Loosung energia kokkuhoiust on kahjuks oma aktuaalsuse kaotanud -- kõik makstakse niikuinii kinni. Ja mida rohkem, seda parem.)

Lõpuks nuputamisülesanne säästmise propageerijatele. Oletame, et E riigis kuulutatakse tarbimisele totaalne boikott. Teatavasti on üks sisemajanduse kogutoodangu arvestamise viisidest tarbimise meetod. Mida näitaks E riigi SKT tarbimise meetodil?

Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist