Impordiparteide tollihüsteeria

Neli aastat peab Eesti maailma kaubandusorganisatsiooniga (WTO) läbirääkimisi liikmeks saamise tingimuste üle. WTO on seatud maailmas õiglasi ning tasakaalustatud konkurentsi- ja kaubandustingimusi arendama.

Enamik Eesti poliitikuist, ametnikest ja majandusanalüütikuist pole suutnud rahvusvahelise kaubanduse põhimõisteid endale selgeks teha. Kuna tegemist pole keeruliste nähtustega, siis tuleneb mittearusaamine kitsastest klikihuvidest sünnitatud kanapimedusest: mida näha ei soovi, seda poleks nagu olemaski. Samal ajal sünnitab omakasu eetriaurudest uimastatud aju müstilisi hallutsinatsioone, mida ajakirjanduse vahendusel püütakse tegelikkuse pähe serveerida. WTO reeglites on sisemaist tootmist kahjustava kõlvatu väliskonkurentsi neutraliseerimiseks lubatud rakendada tasakaalustavaid tollimakse (nn tasakaalutolle) subsideeritud impordile. Tasakaalutollid kõrvaldavad turult hinnamoonutused, loovad baasi investeeringute kasvuks, stabiliseerivad hinnad majanduslikult põhjendatud madalal tasemel, säilitavad töökohad konkurentsivõimelises tootmises ja täidavad valeturakat mängiva välisriigi maksumaksja arvel riigikassat. Välisriigi subsiidiumide vool tasakaalutollid kehtestanud riigi kassasse võimaldab vähendada kodumaise tootja või tarbija maksukoormust, toetada vähemkindlustatud kaaskodanikke või infrastruktuuri arengut.

Selliseid tasakaalutolle soovivad Eestis välismaise kõlvatu konkurentsi vastu rakendada realistlikult ja perspektiivselt mõtlevad poliitikud. Hoolimata maailmas üldiselt aktsepteeritud majanduspoliitilistest eesmärkidest korrutavad libaliberaalid eesotsas Eesti Panga ja ajalehega Äripäev, et Eestis tahetavat kehtestada kaitsetolle. Kuna kaitsetollide rakendamise pooldajaid pole tegelikus elus õnnestunud leida, siis püütakse seda soovi valelikult omistada maapoliitikutele. Tegemist on teatud parteidele tavapärase poripildumisega.

Kaitsetollidest soovitakse pasundada, sest erinevalt tasakaalutollidest on neil terve rida negatiivseid omadusi, mida libaliberaalid püüavad kasutada oma tsiviliseeritud turumajanduse vastu suunatud rünnakutes. Sama hea on kirjeldada Miss Estonia asemel paaviani ja väita selle põhjal, et meie missi väljanägemine on pehmelt väljendades eemaletõukav. Äripäev nimetab näiteks oma 12.11 juhtkirjas maarahva enamust santijateks, toetussummade väljapetjateks, piima ja töö narrijateks jne.

Eesti Panga infopealiku Andrus Kuusmanni sõnul polevat tollide kehtestamine «just kõige efektiivsem, ausam ja selgem oleks mingi maksu tõstmine». Kuusmann jätab targu selgitamata, mille poolest on «mingi maksu» kehtestamine (Eesti tootjale või tarbijale) ausam ja selgem tollimaksu kehtestamisest (subsideeritud välismaisele tootjale ja importöörile).

Välismajandusteoorias on aga ammu tõestatud, et kõlvatu konkurentsi neutraliseerimise vahendina on tasakaalustav tollimaks kõige efektiivsem abinõu. Vale on ka väide, et Eesti ei saa kehtestada tollimakse ELi riikidest pärineva subsideeritud toodangu vastu. WTO reeglid on ülimuslikud ja subsideeritud importi võib tõkestada alati, pärinegu ta taevaisa peakorterist või vanakuradi vanaema juurest.

Kõlvatu konkurents on maailmakaubanduses hukka mõistetud ja selle vastu võib välja astuda sõltumata vabakaubanduslepingute olemasolust. Õnneks pole Eesti libaliberaalidel olnud võimalust Eesti vabakaubanduslepingutesse kõlvatu konkurentsi lubamist sisse kirjutada. Välismaiste tootjate ja importööride juudaseeklid on lihtsalt tumestanud libaliberaalide mõistuse, au ja südametunnistuse. See ei tähenda aga veel sugugi enamiku eestimaalaste nüristumist ja allaheitmist Eesti riiklust eiravatele pseudopoliitikutele.