Peremehed ja sulased

Kui pankrotti läheb eraettevõte, peetakse seda maise äriilma suhteliselt tavaliseks nähtuseks. Siis öeldakse lihtsalt, et ettevõtja N äriplaan ebaõnnestus. Isegi paadunud kommunistid ei väitnud, et eraettevõtja on põhimõtteliselt halb peremees. Eraettevõtjale pandi pahaks mammonahimust tulenevat ebaõiglast suhtumist sulastesse -- ideoloogilises keelepruugis nimetati seda töötajate ekspluateerimiseks.

Eraettevõtte pankroti puhul vähemalt püütakse objektiivselt välja tuua ebaõnnestumise põhjusi. Võib ju firma põhja minna niihästi objektiivse vääramatu jõu (majanduskeskkonna prognoosimatu halvenemine) kui ka subjektiivsete rumaluste või kuritarvituste tõttu. Kõigepealt püütakse selget vahet teha, kas süüdi oli vale eesmärgi püstitanud firma omanik või tema palgatud sulaste küündimatus, võib-olla aga ka patuteod. Pole ju mõtet halvaks peremeheks sõimata börsil väärtpaberid omandanud väikeaktsionäri -- tema ei saa ettevõtte juhtimisele enamasti mingit mõju avaldada.

Riigi puhul on Eestis, nagu arvatavasti kõigis demokraatia ja turumajanduse tee alguses seisvates maades, valdavaks suhtumiseks lausnegativism. Totalitaarsest ühiskonnast tulnud eestimaalasele on riik samuti eelkõige vaenlane, kelle ebaõnnestumiste parastamine kuulub hea seltskondliku tooni juurde. Riik olevat põhimõtteliselt ja alati halb peremees (omanik). Paarkümmend erapanka on Eestis loojakarja läinud. Eraettevõtjast kui halvast peremehest seejuures suurt juttu ei tehta. Sulaste pattusid on suudetud avastada vaid ühel korral -- paar Nuustaku poissi pisteti paariks aastaks trellide taha paari miljoni kadumise pärast. Samas on salapärastel asjaoludel ja hämara pangasaladuse varjus omanikku vahetanud mitu miljardit krooni.

Hüvitusfondi (HF) hiigelkahjumite puhul olevat aga järjekordselt tõestatud, et riik on halb peremees. See seletab kõik ja rohkem polekski nagu midagi uurida. Sadu miljoneid minema kantinud (riigi)sulased saavad sellega blanko patulunastuskirja ja võivad poliitiku-

ametnikuleiba rahulikult edasi nosida ning kompensat-

sioonide võid paksult peale määrida. Või küsiks siiski HFi nõukogus istuvatelt poliitikutelt: millise töö eest te, härrased rahaasjanduse võhikud, endale prisket hüvitist maksate? Kus oli HFi nõukogu esimees Jürgen Ligi ajal, kui sadadesse miljonitesse ulatuvaid tehinguid sõlmiti ja absurdseid riske võeti? Ligi selgitab hoopiski süüdimatult, et HF suudab riigilt saadud 1,2 miljardi krooniga veel katta 450miljonilised kohustused -- kõik olevat seega korras. Kui selliste seletuste andja oma kohale püsima jääb, siis on Eesti riik tõesti armetu ussikese arengutasemel.

Riik ei saa Eestis eeskuju võtta ka eeldatavalt tugeva peremehetundega erapangandusest. Pankade era-

omanikud on Eestis suhtunud krahhidesse olümposliku rahuga, kuigi nemad peaksid olema ju peamised kaotajad. Eraomanikud pole pankrotimeistritest pangasulaste vastu ühtki kohtuprotsessi algatanud. Tõeliste peremeestena oli neil alginvesteeringu turvalisus ilmselt juba enne krahhi tagatud, st investeering välja kanditud.

Tõsi, Maapanga puhul keegi midagi uurivat (valitsuse, mitte eraomanike initsiatiivil). Tulemus on 99% aimatav: kuigi pankrotimeistrid on erinevalt pangast väga heal majanduslikul järjel, pole nende seaduserikkumisi võimalik tõestada. Raha kanditi pangast küll põhjendamatult välja, aga isikliku kasu saamist ei olnud. Raha ei kantud isiklikule arvele, vaid «tundmatu omanikeringiga» offshore-firma kontole. Isikliku kasu varigi ei saa sel juhul kõne alla tulla, väidavad offshore'e esindavad advokaadibürood, kel pole aga «kahjuks» volitusi omanike avalikustamiseks.

Peremehed ja sulased tunnevad end panganduses ühtviisi hästi, sest kogu mäng käib kolmandate isikute -- hoiustajate -- kulul. Kõige vähem läheb kogu see asi aga korda Eesti Pangale ja selle pangandusinspekt-

sioonile. Neil paistab olevat tähtsamat tegemist, millest kuuleme loodetavasti lähemalt Kallase - Kaju kohtuprotsessil.