Nominaalne või reaalne sissetulek

Raskel ajal on head uudised kuldaväärt. Eriti kehtib see parlamendivalimistele eelneva aja kohta. Valimiste lähenedes kallab opositsioon kogu ühiskonnaelu tökatiga üle lootuses, et sellest mustast midagi ikka valitsejatele külge jääb. Ajakirjanduski sorib alati suurima rõõmuga just mustapesukastides, kujutades jäätmeid kui midagi poliitikute tegematajätmistest (või tegemistest?) tulenevat.

Ka Eesti majandusest maalitakse kasvunumbritest hoolimata pilt kuristikku kihutavast autost. Loodetakse rahva lühikesele mälule. Eelmise valimisperioodi majanduskasvu näitajad olid umbes sama suured kui käesolevalgi, ainult et miinusmärgiga. Sellel ei paista aga tähtsust olevat, isegi viimaste aastate majandus-

kasvu stagnatsiooniks nimetava erapooletu presidendi silmis.

Hea uudis on see, et teistel läheb palju halvemini. Eestlasel olevat kohe selline hea iseloom, et tõelist rõõmu oskab ta tunda ainult naabri viltuvedamistest. Võimegi lugeda ajalehtedest, kuulda raadiost ja näha televiisorist, et lätlaste-leedulaste palgad ja pensionid on Eesti omadest oluliselt väiksemad. Numbrid on mustvalgel kirjas ka Eesti statistikaameti andmetes. Kuukirjas nr 10 on 1998. a III kvartali keskmine brutopalk Eestis 4011 krooni, Lätis 3116 krooni ja Leedus 2919 krooni kuus. Vanaduspension oli samal ajal Eestis 1264 krooni, Lätis 1165 krooni, Leedus 965 krooni kuus. Eesti üleolek oleks nagu ilmne.

Üht kuulsat kreeklast parafraseerides tuleks öelda: Eesti majanduslik üleolek lõunanaabritest on mulle armas, aga tõde on veelgi armsam. Nominaalsete vahetuskursside alusel ümberarvutatud sissetuleku-

numbritel pole mingit mõtet, kui arvestamata jäetakse ostukorvide struktuuri ja hinnatasemete erinevused. Seda teadis juba eelmisel sajandil väga hästi Mark Twain, kelle poolt kuningas Arthuri õukonda läkitatud jänki kohalikule külasepale palga ostujõu tähtsust väga piltlikult ja teoreetiliselt põhjendatult selgitas. Seda vanarahva tarkust võiks ka kaasaegses Eestis silmas pidada.

Sissetulekute tasemete riikidevaheliseks võrdlemiseks hinnatakse sisemajanduse koguprodukti (SKP) nominaalse kõrval ka ostujõu pariteedi alusel. Ostukorvi struktuuri ja hinnatasemete erinevuse tõttu muutub reaalse sissetuleku taseme hinnang seetõttu oluliselt.

Värskemate andmete puudumisel vaatleksime 1995. aastat: nominaalne SKP inimese kohta oli Eestis 2860 USD, Lätis 2270 USD ja Leedus 1900 USD; ostujõu pariteeti arvestades oli Eestis sissetulekute tase 4062 USD, Leedus 3843 USD ja Lätis 3273 USD. See tähendab, et sissetulekute ostujõu kordaja oli Eestis 1,42, Lätis 1,44 ja Leedus 2,02 (Soomes aga 0,9). Kuigi nominaalsed näitajad viitasid 1995. aastal Balti riikides majanduskasvule, ostujõudu arvestav sissetulekute tase langes Eestis 1994. aastaga võrreldes 5,5%, Leedus 4,2% ja Lätis 1,8%.

Palkade tase sõltub veel eratarbimise osatähtsusest SKPs, mis on Balti riikidest suurim Leedus ja väikseim Eestis. Kui nominaalpalgad ostujõu kordajaga läbi korrutada, siis on brutokuupalk leedulasel 5896 EEK, eestlasel 5696 EEK ja lätlasel 4487 EEK kuus. Need on küll ligikaudsed, ent siiski objektiivsed hinnangud.

Pensionide puhul on Balti riikide suhted samasugused: ostujõudu arvestav leedulase kuupension oleks 1949 krooni, eestlasel 1795 krooni ja lätlasel 1678 krooni. Pensionid näitavad aga lisaks kõigele veel ka töötava põlvkonna suhtumist oma töö ära teinud põlvkonda. Arvuliselt väljendaks seda keskmise pensioni suhe keskmisse palka. Eestis on see suhtumine kõige halvem: 1998. aasta III kvartalis moodustas keskmine pension 31,5% keskmisest palgast. Leedus oli see suhtumine veidi parem -- 33% ja Läti sammus 37,3%ga kaugel ees. Siin peaks jätkuma mõtteainet ka sotsiaalprobleemide käsitlust sõimuks pidavatele libaliberaalidele. Nominaalsed numbrid kirjeldavad majandust pinnapealselt ja ühekülgselt, uurida tuleb reaalseid suhteid.