Valimised kaabellevis

Valimised on ukse ees. Valimistel on ikka ka neid, kes üldhuvisid tahaplaanile jättes puhta omakasu peal väljas on. Eelseisvates kaabellevivalimistes -- kas monopol ühele või vaba turg kõigile -- näevad omakasumehed oma valimisplatvormi reklaamimisega kõvasti vaeva. 15.01 kirjutas ÄPs Levicomi arendusdirektor Peep Põldsamm, et kui kaabelleviseadust praegusel kujul vastu ei võeta, ei teki järgneva 50 aasta jooksul Eesti telefonisideturul konkurentsi.

Monopol kaabellevis ei aita kuidagi kaasa kaabellevi arengule. Seda tunnistab Põldsamm ise ka, arvates, et kaabellevi seaduse määrav tähtsus ei seisne mitte kaabellevituru reguleerimises, vaid traadiga telefonsides konkurentsi tekitamises. «Reaalse konkurentsi tekitamine» näeb Põldsammi arvates välja nii, et monopoolse kaabeltelevisiooniga teenitakse garanteeritud (üli)kasumit ja ehitatakse selle eest Tallinnas välja Eesti Telefoniga paralleelne telefonivõrk. Minu küsimus asja üle arutlejatele: kas toodud investeerimistehnikast võidab kuidagi Eesti riik või tema kodanikud? Kas konkureeriva telefonside arendamisse peaksid investeerima Eesti televaatajad või töötab korralik äriplaan ressursside olemasolul ka ristsubsideerimiseta?

Eurodirektiiv 97/13/EC ütleb: «Liikmesriigid võivad piirata individuaallitsentside arvu ükskõik millises telekommunikatsiooniteenuse valdkonnas ja ükskõik millise telekommunikatsiooni struktuuri rajamiseks ja/või opereerimiseks vaid juhul, kui see on vajalik raadiosageduste efektiivseks kasutamiseks või ajaks, mis on vajalik küllaldaste numbriressursside tekitamiseks.»

Kaabellevis raadiosageduste või numbriressursside muret pole. Euroopa komitee IV direktoraadi (konkurents) rahvuslik ekspert Tuula Broman Saaristo: «Kaabeltelevisioonivõrk, mida kasutatakse ka muude telekommunikatsiooniteenuste osutamiseks, on telekommunikatsioonivõrk.» Seega astub riigikogu erahuvide survel ELi ühinemisläbirääkimiste raskendamise suunas. Eesti majanduse arengule on kahjulik, kui Levicomi survel seadustaks riigikogu kümneks aastaks monopoli kaabellevis. See oleks tagasiminek, mis lisaks muudele ebameeldivatele tagajärgedele võib vähendada Telekomi erastamise kasulikkust riigile.

Eesti majandust peetakse liberaalseks ja arenevaks. Meil on ka kaabeltelevisiooniturg rohkem arenenud kui mitmes Euroopa riigis. Saab valida mitme kaabeltelevisiooni vahel. Kaabeltelevisioonid on ehitanud välja oma võrgu ning pingutavad paremate programmide edastamise nimel, konkureerides telepildi kvaliteedi ja teenusepakettide hindadega. See on tarbija huvides. Kui riik suudaks olla parem regulaator, saaks lahti ka piraatlusest, mõne võrgu veel kehvast tehnilisest tasemest.

Mitmed Euroopa riigid on sellisesse turusituatsiooni jõudmiseks mitu aastat vaeva näinud, viimased neist on sinna alles jõudmas. Tagasiminek toob kaasa üleüldise languse meie kaabelleviturul, kvaliteetse teenuseta ja valikuvõimaluseta tarbijate nurina ja tõmbab kriipsu mitmeaastasele arengule, sh paljude kaabellevifirmade tööle ja investeeringutele.

Lisaks ärataks kaabellevis monopoli seadustamine välismaailma tähelepanu, mõjutades nii Eesti ühinemist ELiga kui ka Eestisse tehtavaid välisinvesteeringuid -- piiratud käsumajandusega riigi vastu huvi ju langeb. Esimesena langeks löögi alla edukaks kavandatud Eesti Telekomi erastamine, sest miks peaksid investorid olema huvitatud taandarenguga telekommunikatsiooniturust.

Liberaliseerimine telekommunikatsioonis on üks infoühiskonna arengu prioriteete. Telekommunikatsiooniturgu ei ole võimalik liberaliseerida, monopoliseerides telekomi allharusid. Liikumise suunda mõistavad ka Levicomi mehed, püüdes seaduseelnõu kiiresti ja iga hinna eest läbi suruda, et nii kümneks aastaks muretu elu kindlustada. Riigikogu roll aga ei ole kujundada mitte Levicomi ärimeeste, vaid Eesti riigi tulevikku. Seda enam, et pärast Eesti Telefoni monopoli lõppu 2001. aastal on turg vaba ning oodata suuremat konkurentsi kui see, mida praegu kardab Levicom.