ÄP on alustanud oma juhtkirjades valimispropagandat. Detsembris teatati, et eelistus kuulub Reformierakonnale ja Isamaaliidule. Poliitilised veendumused on demokraatlikus ühiskonnas igaühe vaba valik. Oma(nike) majandushuvide esindajate kiitmine on sel taustal mõistetav. Kas sõltumatusele pürgiv leht oma sümpaatiaid just nii peaks kuulutama, on küsimus, milleni demokraatia areng Eestis lähiaastatel ei jõua. Reformierakonna äärmuslik populism ja Isamaaliidu majanduslik asjatundmatus toimetust ei häiri -- sõprade vastu ollakse ikka leebem.
Musta propaganda valdkonda kuulub aga vastaste asjatundmatu materdamine anonüümsete juhtkirjadega. EME platvormile püütakse omistada majanduskasvu piduri roll, ilma selle sisust aru saamata. Loogikat ja usaldusväärsust ei ole neis valimisplatvormides, kus ühelt poolt vannutakse truudust töökohti hävitavale libaliberalismile ja teisalt lubatakse luua kümneid tuhandeid töökohti; suunatakse riigi raha «majanduse mahajahutamiseks» välismaale ja teisalt lubatakse sissetulekute kasvu; lubatakse välismajanduse defitsiiti vähendada ja teisalt säilitada seda põhjustav majanduse ühepoolne avatus. EME platvormis on kõik aspektid loogilises seoses ja tasakaalustatud. Loodetavasti tulenes ÄP hinnang sellest, et ei mõisteta Eesti võimalusi ja riigi ülesandeid muutunud välis- ja sisemajanduslikus keskkonnas.
EME arvates ei ole Eestis majanduskriis, vaid majanduse juhtimise kriis nii ettevõtete kui riigi tasandil. Ettevõtted on 25 miljardi kroonise netovälisvõlaga sisuliselt ammendanud võõrkapitali mobiliseerimise võimalused laenude vormis. Pääsemine ja mõningate ressursside vabanemine suudetakse veel saavutada ainult ettevõtete (odava) müügiga välisomanikele. 10 miljardi kroonine lühiajaliste kohustuste netosumma ei anna suuri kauplemisvõimalusi. Riigi süü süvenevates majandusraskustes on selles, et passiivset vaatlejarolli ülistades ei tehtud vajalikku tööd ettevõtlust toetava majanduspoliitilise raamistiku ja infrastruktuuri arendamiseks. Seda tähendab «riigi majanduses osalemine protsesside suunaja, korrastaja ja tasakaalustajana». See on arenenud riikide edu saladus ja arengumaade ebaedu põhjus.
Nn paremerakonnad unistavad majanduskasvust, soovides seda parlamendis ja valitsuses istudes passiivselt pealt vaadata. EME ei pea valitsuse ülesandeks vaatlemist, vaid vastutamist. Ülesandeks on «mahajahutatud» majandus üles soojendada. Eesti on maha jäänud infrastruktuuri arengus. Euroopa on selle välja arendanud krediitidega, sest infrastruktuur teenib majandust aastakümneid. Investeeringud sinna kujunevad Eesti majanduskasvu mootoriks. Raha ei pea riigist välja saatma, vaid seda sisse tooma. Võimalik pole ainult 6% majanduskasv, vaid ka 10% -- nii nagu see iseloomustas Kagu-Aasia «tiigreid». Seal oli just riik arengu eestvedaja. EME pole ümberjaotav, vaid arengusse investeeriv erakond.
ÄP leiutatud vastuolud EME programmis on näilised ja tulenevad eeldusest, et Eesti ei kavatse ka järgneva nelja aasta jooksul riigina käituda.
Toetuste oluline suurendamine maaelule ei suurenda Eestile lojaalsete ettevõtete maksukoormust, sest tõkestatakse offshore- ja riiulifirmade abil toimuvad maksupettused; tasakaalutollidega vähendatakse välistootjate ja vahendajate kasumeid.
Regionaalpoliitika arendamine ja üksikisiku tulumaksu proportsiooni muutmine kohalike omavalitsuste kasuks tähendab ka ülesannete ja vastutuse ümberjaotamist kesk- ja omavalitsuste vahel. Omavalitsusi (ka Tallinna) tuleb stimuleerida ise tulu teenima ja regionaalpoliitiliste arenguprogrammide finantseerimine pole sellega seotud. EME eesmärk pole Tallinnale «ära teha», vaid piirkondade areng tasakaalustada.
ÄP arvates võib riik majandust toetada vaid teoreetiliselt, praktiliselt on see võimatu. EME soovitab tutvuda arenenud riikide kogemustega -- seal kinnitatakse seda teooriat ikka ja jälle uuesti. Eesti on pöördepunktis: lõhestunud ja ebastabiilne ida ja lääne mafioosode paradiis või stabiilse, tasakaalustatud majandusega ELi liige. EME juhtimisel pöörab Eesti banaanivabariigi teelt ELi teele. Sinna kavatseme jõuda iseseisvate eestlastena, mitte rootslaste sulastena.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”