Kas laseme ennast vägistada?

Ruttan Inno Tähismaa eeskujul kujutlustes ette valimistejärgsesse aega. Välistootjate ja -vahendajate rahastatud kampaaniaga saavutasid ülekaaluka võidu Reformierakond, Isamaaliit ja Mõõdukad, kes lubasid kõigile töötajatele palkade kahekordistumist, ettevõtetele tulumaksust vabastamist ja lastele toetuste mitmekordistamist.

Kiirkäigul vabastatakse ettevõtted tulumaksust. Kõrgemapalgalised vormistavad ennast füüsilisest isikust ettevõtjaiks, kes töölepingu asemel ettevõtja arvega sissetulekud kasseerivad ja enamiku elamiskuludest ettevõtluskuludesse kannavad. Sellega tekib Eesti riigieelarvesse juba 1999. a ca 3 miljardi kroonine puudujääk.

Jõukad inimesed on maksudest suures osas vabastatud, maksukoormuse põhiosa kandub vaesematele. Varakult tööinimeseelu alustanud kaasmaalaste kulul kõrghariduse ja kvalifikatsiooni saanud valgekraed vabastatakse isegi kohustusest oma laste kõrgharidust rahastada -- seegi ülesanne jääb madalapalgalise pööbli kaela.

Kuna sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu saavad füüsilisest isikust ettevõtjad samuti minimaalpalga alusele viia, jäävad ka rikaste pensioni- ja haiguskulud väheväärtusliku elanikkonna kanda. 10% inimestest rikastub, 20% säilitab oma sissetuleku ja 70% vaesub.

Analoogselt 1992. a tühistatakse Isamaaliidu nõudel kõik riiklikud toetused põllumajandusele. Kõlvatu väliskonkurentsi mõjul laostuvad Eesti põllumajandustootjad ja siseturg läheb toiduainete importööride valdusse. Sihtriigi konkurentide kadumisel lõpetab EL sinna eksporditavatele toiduainetele toetuste maksmise. Kõigi toiduainete hinnad tõusevad oluliselt. Suur osa elanikkonnast saab veel ainult poeriiulitel imetleda ilusates pakendites imporditud liha, võid ja juustu. Neile jõuab lõpuks kätte «laulva revolutsiooni» ajal lubatud kartulikoorte söömise aeg. Pidupäevaks kujuneb maavanaema aiast leitud õunavisside närimine. Oma sissetulekud kahekordistanud valgekraed söövad hea isuga piimhappebakteriga Gefiluse jogurteid ja vere kolesteroolisisaldust vähendavat Benecoli margariini.

Tööta ja sissetulekuta põllumajandustootjad lahkuvad maalt. Nende järel suletakse lasteta jäänud koolid. Oma asjad pakivad külas nüüd kokku mitte ainult kooliõpetajad, vaid ka kaupmees ja sidetöötaja. Linna valgub töötute mass, kellele aga seal samuti midagi pakkuda ei ole. Töötu abiraha ei võimalda perekonnal hinge sees hoida, kuid isegi selle maksmiseks ei ole riigikassas raha.

Tööpuuduse ja lootusetu olukorra tõttu tugevnevad praegused ja tekivad uued kuritegelikud jõugud. Vargused ja röövimised on igapäevased. Välisinvestorid lahkuvad ühiskondliku plahvatuse äärele viidud maalt. Tööpuudus ja vaesus süvenevad. Analoogselt arengumaadega siirdub välismaale haritlastest keskklass ja välismaal hariduse saanud noored ei tule Eestisse tagasi.

Oma missiooni reetnud parempoolitsevatel Eesti sotsiaaldemokraatidel ja ametiühingutel ei ole töötajate hulgas autoriteeti, võimust võtab anarhism. Nii vaesunud rahvas kui ka rikastunud valgekraed nõuavad üha tungivamalt «kõva kätt», mis korra majja lööks. Valimisi korduvalt ja avalikult halvustanud Reformierakond tuleb nendele soovidele lõpuks vastu ja viib sisse «vaikiva ajastu» või midagi veel hullemat...

Võiks loomulikult jätkata selles I. Tähismaa pakutud katastroofistiilis. Soovitaks siiski ajakirjanikel enne valimisi veidigi reaalsustaju säilitada. Ainult väga haige aju ja ühiskondlik ignorantsus võivad progressiivse tulumaksu ning tasakaalutollide rakendamisele selliseid tagajärgi ennustada. EL tõestab meile juba aastakümnete jooksul vastupidist.

Küll aga on arenenud riikidele võõrad ebareaalsed (ettevõtteid laostavad) palgatõusu lubadused ja vastutustundetu (riigieelarvet laostav) maksusüsteemi lammutamine. Eriti võikalt mõjub aga siiski laste südametu tõmbamine sellesse valijate petmise mängu.

TÜ välismajandusprofessori ja Maarahva erakonna liikme Janno Reiljani kommentaar on vastukaja Inno Tähismaa 9. veebruaril ilmunud kommentaarile ?Kas laseme end kägistada?.