Mustvalge skeemi populaarsus

Meie üks isikupärasemaid majandusajakirjanikke Paavo Kangur puistas hiljuti Eesti Ekspressi kultuurilisas südant: «Ajakirjanduses on endiselt kasutada jaotus hea ja halb. Nii nagu imikul, on ajakirjandusel kaks väärtushinnangut: kaka ja komm.»

Tõepoolest -- enamlevinumad rubriigid tänases Eesti meedias on «Poolt -- vastu», «In -- out», «Up -- down», «Võitja -- kaotaja». Samas esitlesid sotsioloogid Anu Narusk ja Leeni Hannson äsja mahukat Eesti ühiskonna 1990. aastate pereuuringut. Selle uuringu üks põhijäreldusi on, et enamik Eesti elanikke ei pea end võitjaks ega kaotajaks. Põhiosa inimesi tunneb end olevat ehteestlaslikul keskpositsioonil.

Olen ka ise juhtinud teledebatte, kus vaidluspooled pidid konkreetsel teemal väideldes esindama selgeid «jah» või «ei» seisukohti. Tihtipeale lõppesid need debatid väitluspoolte sisulise kompromissi ja käepigistusega.

Meediale omased lihtsustavad stereotüübid ning tegeliku elu mitmekesisus tekitavad hulga kommunikatsioonilünki, mis ongi täna suhtekorraldajate peamine tööpõld. Ajakirjanduses võiks ju tegelikult olla esindatud ka püsirubriigid «Kompromiss», «Paradoks» või «Kesktee». Siin aga tekitab tugeva tõrke inimese ajupoolkerade ja närvilõpmete dihhotoomne ehitus, millest füsioloogide hinnangul tulenebki must-valgete skeemide populaarsus.

Meedia kammitsevatesse voolusängidesse sattudes kipuvad praktilised ettevõtjad ikka ja jälle komistama. Näiteks on riigilt ekspordi soodustamist ootav ettevõtte juht majanduslehe veergudel vastu ekspordi garanteerimise uuele süsteemile.

Kui tema juttu süüvida, selgub, et ajakirjanik on talt eeskätt küsinud seisukohta ekspordi otsetoetuste suhtes. Vastus on aga läinud kirja juba kui ekspordi garantii kriitika. Tõenäoliseks põhjuseks oli seejuures mitte ajakirjaniku pahatahtlikkus või rumalus, vaid lihtne soov lehe trükkimineku ajaks täita rubriigi «Poolt -- vastu» üks positsioonidest.

Teisel juhul otsustab äriliider juba pikemat aega teatud ettevõtlusvaldkonda puudutavas küsimuses oma kommentaariga avalikkust diskussioonile ärgitada. Korrektsuse ja täpsuse huvides kasutab ta oma tekstis mitmeid ladinatüvelisi sõnu ning hoidub soliidselt kriitikast teiste asjasse puutuvate ametnike ja ettevõtjate aadressil.

Ajalehe arvamustoimetaja aga lükkab tema artikli tagasi põhjendusega, et sisult on ju kõik õige, aga vormilt võiks tekst olla publitsistlikum. Et mõni värvikam ärilause ei teeks paha ja rohkem võiks kasutada alliteratsiooni ja assonantsi. Äriliider annabki toimetuse soovidele järele ning teenib tõsisemate ettevõtjate silmis populisti maine.

Nii või mõnel muul moel sunnib meedia ettevõtjatele pahatihti peale malle, mis käsitletavate probleemide olemust pigem moonutavad kui selgitavad. Ka Äripäevast on visa kaduma omal ajal lugejamenu toonud doktriin, mis pidi kujutletavale Riksile rasvaselt selgeks tegema skandaali segatud head ja pahad.

Eesti majanduses on praegu enamikul ettevõtetel, kui jätta kõrvale mõned telekommunikatsioonifirmad, muresid rohkem kui rõõme.

Sellises olukorras on ühtviisi kohatud nii ajakirjanduse hoog kahjumisse kukkunud ettevõtjate luuseriteks tembeldamisel kui ka PR-konsultantide promopüüdlused ettevõttele lauspositiivse imago kujundamisel.

Keegi ei saa olla lõputult ja ainuüksi edukas. Majandusloogika kohaselt on tõusud ja mõõnad oma tsüklilisuses paratamatud ning seega ei peaks ka üksikuid altminekuid kontekstiväliselt üle võimendama. Ajal, mil valimiste võitja jääb opositsiooni ning turuliider kannab hiigelkahjumeid, tuleks avalikus debatis kõigil osapooltel rohkem selgitada pidevalt tekkivaid uusi paradokse.