Liitumismaania

Eesti välisministeeriumis näib valitsevat mingi kummaline lepingu- ja liitumismaania. Eesti muudkui sõlmib lepinguid ja liitub, ilma nende sammude majanduslikke tagajärgi kaalumata. Täpiks i-le võib kujuneda liitumisleping WTOga, mis riigikogusse ratifitseerimiseks esitati. WTOga peetud läbirääkimised ja WTO leping tuleb tunnistada Eesti diplomaatia haledaks läbikukkumiseks.

Tegemist on ennenägematu kaubanduspoliitilise kapitulatsiooniga. Eestlased on julged ja leidlikud ainult oma poliitiliste huvide kaitsmisel, kaubanduslahinguis ollakse jänesest aremad ja eeslist rumalamad.

Välismajanduspoliitika on riigi majanduspoliitika tähtsamaid koostisosi. Eriti väikeriigi puhul, nagu Eesti. Kahjuks on Eesti välismajanduspoliitika olnud iseseisvusaja algusest peale poliitiliste aferistide mängumaa. Eesti majanduse pikaajalisi huvisid ja välisriikide kogemusi eirates on välismajanduspoliitika suunatud importööride taskute täitmisele. Sõlmitud on rida nn vabakaubanduslepinguid, millega tagati importööridele kauba vaba sissevedu Eestisse, aga mitte Eestis toodetud kaupade vaba pääs partnerriigi turule. Selle tulemusel on laostatud mitmed Eesti majandusharud, eelkõige põllumajandus ja maaelu.

Välismajanduspoliitika ideoloogiline moonutamine ja Eesti majandushuvide libaliberaalne reetmine osutus aga lisaks vahetu kahju tekitamisele ka viitajaga pommiks. Eesti astus läbirääkimistesse WTOga ainulaadse masohhistliku kaubandusrezhiimiga, mis on väga kasulik välispartneritele, aga mitte Eestile. Välispartnerid püüavad nüüd WTO-lepinguga seda olukorda põlistada.

Eesti välisministeerium ja isiklikult minister Ilves levitasid kogu aeg seisukohta, et WTO-läbirääkimiste ajal ei tohtivat väliskaubandusrezhiimi muuta. Eriti jõuliselt tegi Ilves seda 1997. aasta lõpul, torpedeerides sellega tollide kehtestamise Euroopa Liidust pärit kaupadele. Nüüd põhjendatakse Eestile pakutavaid äärmiselt madalaid tollilagesid meie senise kaubandusrezhiimiga. Erinevalt Eestist viis Läti läbi välismajanduspoliitika reformi, kehtestas impordile tollimaksud ja sai WTO-lt vastavalt ka Eestist paremad kaubandustingimused. Eesti libaliberaalid saagisid oksa, millele riigi välismajanduspoliitika toetub, ja nüüd oleme haledalt maha prantsatanud. Me saame WTOga läbirääkimistel saavutada normaalse tulemuse alles siis, kui oleme oma kaubandusrezhiimi muutnud sarnaseks WTO liikmete kaubandusrezhiimiga, st kehtestanud sama kõrged tollimaksud. Siis saavad WTO ja Eesti ametnikud lõbusalt mängida tollilagede alandamise mängu ja oma kõrgeid palku õigustada.

Eestipoolsed läbirääkijad ei ole aru saanud nn «võrdse kohtlemise põhimõtte» seosest tollilagedega. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab importkaubale kodumaisega võrdseid kauplemistingimusi, välja arvatud üks «pisiasi» -- tasumisele kuuluv tollimaks. WTO ei hoia ära importkauba diskrimineerimist, vaid lubab diskrimineerida ainult tollimaksu abil. Sellepärast ongi tollilagedel nii suur tähtsus. Sellepärast püüavadki endale kõrged tollilaed kindlustanud välispartnerid Eestile peale suruda madalaid tollilagesid.

Eesti võtab WTO-lepingus endale kohustuse piirata põllumajandustoetusi 5%ga üldtoetuste osas ja 5%ga spetsiaalsete toetuste osas. Kokku seega 10% kuludest. EL toetab põllumajandust enam kui 40%ga tootmiskuludest. Pärast selle lepingu sõlmimist pole Eesti põllumajandustoodetel mingit lootust konkureerida ELi põllumajandussaadustega. Mingit otstarvet ei ole sel juhul ka ELilt kuuldavasti väljakaubeldavatest suurematest ekspordikvootidest -- ebavõrdsed konkurentsitingimused ei võimalda nagunii eksportida.

Kelle volitusel selline kohustus võeti? Millega küll selgitada sellise Eesti põllumajandust hävitava kohustuse võtmist? Kas tegemist on küündimatuse või korruptsiooniga?

WTO liikmelisus olevat eeltingimuseks Eesti ühinemiseks ELiga, kuna seaduseelnõu seletuskirja kohaselt «WTO lepingud sisalduvad acquis communitaire'is». Mis lepingutest saab siin jutt olla? Eesti sõlmib ju WTOga ainult ühe lepingu -- liitumislepingu. WTO liitumislepingut «acquis communitaire'i» osana pole kuskil kirja pandud. Liitumismaniakid püüavad kõhklejaid ELiga hirmutada. Liitumis- ja lepingumaania asemel vajab Eesti rahvas ainult põhiseadusele vastavaid Eestile tervikuna kasulikke lepinguid ja liite.