Hinnakujundus peab olema avalikustatud ja läbipaistev. Tegemist ei ole mingi sõjasaladusega.
Lisaks kavandatava hinnatõusu avalikustamisele on vaja täpselt selgitada, et kui hind tõuseb, siis mis selle uue hinna eest saab. Kas tõuseb ka elektrienergia kvaliteet? Kui kvaliteet jääb samale tasemele mis praegu ja hind tõuseb, siis sellega ei saa küll nõustuda. Suure osa maaregioonide tarbijate elektriga varustatus ei kannata praegu mingit kriitikat. Meie keskmine alajaama kaugus tarbijast on kaks või kolm korda suurem kui Soomes.
Kui tootmine jääb ikkagi edasi põlevkivi baasile, siis peaks tootjale elektrienergia hind oluliselt odavamaks muutuma. Põhjus on selles, et kuni möödunud aastani töötas Eesti Põlevkivi ebamajanduslikult. Kaevandusi hoiti vägisi elus ning inimesi hoiti tööl, kõik see viis põlevkivi omahinna väga kõrgeks. Nüüd on Eesti Põlevkivi eesotsas uued mehed ja olukord muutunud. 70% elektrienergia hinnast moodustab aga põlevkivi maksumus.
Hinnaküsimus ei ole avaliku arutelu küsimus. Elektrienergia hind kujuneb lepingu alusel ja ei saa kujuneda avaliku diskussiooni tulemusena. Ma ei kujuta ette stsenaariumit, et ühiskond jõuab pärast teatud aega kestnud arutelu kokkuleppele, et elektri hind on näiteks 70 senti kilovatt-tund ja sellest kokkuleppest tulenevalt sõlmitakse elektrijaamade erastamise leping.
Ükskõik, kas tegemist on elektri või mõne muu toote või teenusega, ei ole võimalik hinna osas avalikult kokku leppida. See tähendaks sisuliselt analoogset olukorda, nagu oli mõni aasta tagasi Lätis, kus parlament kinnitas raudteetariife. Kas nüüd soovitakse, et Eestis hakkab riigikogu kehtestama kilovatt-tunni hinda?
Võimalik on arutada hinnamudelite üle ja nendes kokku leppida, aga ka see oleks suuresti veele kirjutatud. Sellisel juhul peame oskama ette prognoosida absoluutselt kõike, mis juhtub Eesti majanduses ja maailmaturul. Prognoosi aluseks on kõigi maailma energiakandjate hindade muutus. Minu pähe see küll ei mahu, et seda oleks võimalik teha.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”