Eesti vajab ligi 100 000 võõrtöölist

Praegu peab kahte pensionäri Eestis üleval kolm tööealist inimest, 40 aasta pärast peab kahe pensionäri ülevalpidamisega hakkama saama vaid üks tööealine inimene.

Eestis leiab umbes paarikümne aasta pärast aset järsk ajutine nn liigvananemise periood, kui suurimad sissesõitnute põlvkonnad jõuavad vanuriikka. Kuigi eestlaste iive muutus negatiivseks juba 1920. aastatel, lükkas just nõukogude ajal sissesõitnud parimas tööeas võõrrahva massiline sissevool rahvastiku vananemise mõnekümne aasta võrra edasi.

Seega vanurite arvu suhteliselt kiire kasv langeb aga kokku juba alanud rahvastiku vähenemisega, mistõttu vanurite osatähtsus kasvab aastaks 2030 hüppeliselt umbes 15 protsendilt kogu rahvastikust erinevatel hinnangutel 25?35protsendile. Vahendid sellise varem ajaloos mitte kogetud vananemise pidurdamiseks puuduvad ning tagasiteed sellest pole.

Kuigi samasugune rahvastiku vananemise tendents on iseloomulik enamikule Euroopa riikidele, on selle üle elamine Eestile eriti keeruline, sest meie majanduslik olukord pole kaugeltki arenenud riikide tasemel. Kasvav vanuritepõlvkond oma krooniliste haigustega ei tähenda tugevnevat survet mitte ainult loodetava pensioniraha saamiseks, vaid ülirasket koormust niigi vaesele tervishoiu- ning sotsiaalhooldusevaldkonnale.

ÜRO hinnangul tähendab ühiskonna vananemine paljude senikehtinud poliitiliste seisukohtade täielikku muutumist, st eelkõige muutust suhtumises võõrtööjõusse.

BICO Elukindlustuse juhatuse liige Georg Männik tunnistab, et üks valikuvõimalus paarikümne aasta pärast ligi saja tuhande pea võrra väheneva tööealise rahva kompenseerimiseks on tuua sama palju võõrtööjõudu sisse. Kuid Männik rõhutab, et enne tuleb hoolikalt läbi mõelda vähemalt paar küsimust.

Esiteks, kas meie praegune töötajate arv on saja tuhande võõrtöölise vajaduse arvestamise lähtekohaks võtmiseks ideaalne. Praegu on Eestis strukturaalne tööjõupuudus. Leidub palju töökohti, kuhu töötajat pole kuskilt leida ning konkurentsi puudumine viib kvaliteedi alla. See on küsimus, mille parandamisega näeb riik praegu hariduspoliitika muutmise teel vaeva. ?Meie relv on teadusalaste saavutuste rakendamine, see viib võimaluseni kasutada suure väärtuse saamiseks vaid ühte inimest,? lausub Männik. ?Me ei pea vaatama töökäsi juurde, vaid olemasolevaid maksimaalselt rakendama.?

Teiseks tuleb Männiku sõnul teha korralikke makroprognoose, enne kui võõrtööjõudu sisse tooma hakata. Kui meeste ja naiste palgad erinevad jätkuvalt suurel määral ning keskmise eluea kasvuga on tööturul üha rohkem energilisi vanu inimesi, on naisterahvastel mõistlikum kodus olla ja lastega tegeleda.

See viib aga tõenäoliselt demograafia stabiliseerumiseni ning vajadus võõrtööjõu järele väheneb. ?Juba praegu ma tean naisi, kes ütlevad, et neil pole mõtet tööl rabeleda, sest palka võrreldes meestega sama pingutuse eest saab ikka vähem,? räägib Männik. Siiski tuleb võõrtööjõu sissetoomisel arvestada, et maksumaksjate armee suurenemise kõrval toovad nad endaga uusi integratsiooniprobleeme, mille lahendamine läheb omakorda kalliks maksma, hoiatab Männik.

Eesti Tööstuse ja Tööandjate Keskliidu asedirektor Tarmo Kriis ei pea võõrtööjõu sissetoomise vajadust lähiaastatel eriti suureks. ?Erinevalt teistest riikidest on Eestil endal veel strukturaalsed reformid suures osas tegemata ja oma võimalused kasutamata,? lausub ta.

Kui vajadus võõrtööjõu järele siiski tekib, siis oleks sarnaselt Soomega meile parim partner Venemaa, kust tulevat rahvast oleks ka kõige kergem integreerida. ?Samas ei tea me praegu öelda, mis olukorras Venemaagi paarikümne aasta pärast on, äkki oluliselt paremas, mistõttu polegi sealt kedagi tulemas,? arutleb ta.

Eesti Kõrgkoolidevahelise Demograafiauuringute Keskuse teadurid Kalev Katus ja Luule Sakkeus kinnitavad, et võõrtööjõu sisse toomine on kogu Euroopas juba iganenud mõte, mis juba paarkümmend aastat tagasi kõrvale heideti. Näiteks Saksamaa sai juba 1970ndatel aru, et türklaste sissetoomise sotsiaalne kulu oli neile suurem kui majanduslik kasu.

Alternatiivi, mille tagajärjel on 300 aasta pärast sakslasi oma maal vaid 5 protsenti, sakslased ei kaalu. ?See on loobumine rahvuslikust järjepidevusest, mille kasuks võib otsustada siis, kui ei viitsita või ei taheta muuta oma sotsiaalhoolduse süsteemi,? lausub Katus. ?Võõrtööjõud ei lahenda probleemi, vaid kuhjab neid omakorda tulevikku.? Sakkeus lisab, et lisaks tuleks Eestil korraga ?vananevate? Euroopa riikidega võõrtööjõu pärast võistelda ning pole kindel, kas siia tulla tahetaksegi.

Katuse sõnul peab pensionisüsteem muutuma põhjapanevalt ning Eestis ei ole selleks enam palju aega jäänud. Nappide ressursside kasutamiseks ning demograafia parandamiseks on üks võimalus loobuda pensioni maksmisel üldse majanduslikest alustest, kus raha saab vanur vastavalt tema laste palga suurusele.

?Kui kasvatad ühe lapse presidendiks, võid endale head elu lubada, samas kui kolm poega on joodikud või paadialused?,? selgitab Katus. Mõned põlvkonnad, eelkõige need, kellel lapsi vähem, peavad aga leppima suhteliselt kasinate võimalustega vanaduspõlves.

Katus nõustub, et mingil määral võib võõrtööjõudu Eestisse tulevikus siiski tulla, kuid Euroopa Liitu astudes pannakse sellele väga karmid piirangud peale. ?Siis hakkavad ELi maksumaksjad maksma osaliselt raha selleks, et suurte väljarändepotentsiaaliga riike abistada oma ressursse ise oma kodumaal ära kasutada,? selgitab Katus. ?Türgis on abiprogrammidega väljarännet juba oluliselt peatatud.?

Nii tunnistavad asjatundjad, kes vähem, kes rohkem, võõrtööjõu sissetoomise vajadust. Samas on massiline toomine raskendatud, et mitte öelda võimatu. Kuid Eesti elanikkonna ülikiire vananemine jätkub. See tähendab, et pensionisüsteemi muutused peavad tulema kardinaalsed ja kiired. Aega nendeks muutusteks hakkab juba nappima.

1970.?1980. aastatel sündinud inimestel saab pensionipõlves olema väga raske, kui sündimus oluliselt suurenema ei hakka või pensionisüsteemiga kardinaalseid muudatusi ette ei võeta ? seda igal aastal umbes 25 000 võrra täienenud põlvkonda hakkab muuhulgas üleval pidama 1990. aastate põlvkond, kes aga igal aastal täienes vaid 12 000 inimese võrra.

Hulgifirma Dunker juhatuse liige, 1974. aastal sündinud Kristjan Kaleviste pensioni kogumisele veel ei mõtle. Kaleviste tunnistab, et ka mitte see, kui pensioni suurus oleks sõltuvuses laste sissetulekutest, ei paneks teda kiiremini peret planeerima. Ega seda nii väga ju tagant sundida ka ei saa ning kaks-kolm last sooviks Kaleviste üles kasvatada riikliku motivatsioonisüsteemitagi. ?Pigem motiveerib see rohkem säästma,? ütleb ta, olles kuulnud karmi tõsiasja, et just tema põlvkonnal võib pensionipõlves eriti raskeks minna, ?Siiani olen ainult mõelnud, et peaks pensioni kogumisele mõtlema hakkama.?

- Eestlaste sündimus hakkas vähenema juba 19. sajandil.

- Sündimus langes allapoole taastenivood 1920. aastatel.

- Samas 1897?1989 pikenes keskmine eluiga meestel 42?66 eluaastani, naistel 46?75 eluaastani.

- Nõukogude perioodi pärandina moodustavad Eesti rahvastikust 35 välispäritolu elanikud, kes jõuavad pensioniikka korraga väikesel ajaperioodil.

- Vanurite osatähtsus tõuseb aastaks 2030 ligikaudu 15 protsendilt 25?35 protsendile.

- Aastani 2004 on Eesti rahvastiku vananemine intensiivseim ? igal aastal astub pensioniikka ligi 6000 inimest. (Senine rekord on 1960. aastatest, kui vanuriikka jõudis suurim sünnipõlvkond sajandivahetusest, umbes 1500 inimest.)