Titicaca võlub eheda külaeluga

Põhjusi on kaks. Esiteks on see piisavalt kõrge kant, et ookeanist üle ujutamata jääda. Teiseks tekitavad järvest välja ulatuvad kaljusaared tõesti veeuputusejärgse tunde. Eheduseotsijalt saab Titicaca ümbrus plusspunkte sellegi eest, et lääne kultuur on sealset elu-olu vaid napilt muutnud.

Titicaca järve Boliivia-poolsel kaldal asub Copacabana, üks Lõuna-Ameerika võluvamaid väikelinnu, pikemal reisil olijatele odav ja rahulik koht, kuhu hinge tõmbama jääda. Kummalisel kombel pole aasta ringi linnast läbi voorivad võõramaalased muutnud Copacabanat kohaks, kus elu käib üksnes turisti raha nimel. Pool linna elab küll turismist, aga teine pool oleks elu täis ka siis, kui turiste poleks. Kohalikku koloriiti pole turismiäri surmanud ja nii on ränduril valida, kas veeta aega omasuguste seltsis suhteliselt harjumuspärases keskkonnas või kõndida paar tänavavahet eemale ja uurida, kuidas Boliivias tegelikult elatakse.

Umbes kahetunnise paadisõidu kaugusele Copacabanast jäävad kaks saart: Isla del Sol (Päikesesaar) ja Isla de la Luna (Kuusaar). Päikesesaarel on ket?ua ja aimara indiaanlaste mütoloogias tähtis koht, seal olevat sündinud hulk olulisi olevusi, muuhulgas päike ja inkade esivanemad Manco Capac ja Mama Huaca.

Inimesel, kes on mütoloogiast ja arheoloogiast tõsiselt huvitatud, tasub käia nii Päikese- kui ka Kuusaarel. Teistele sealsed varemed muljet ei avalda, küll aga panevad igaühe vaimustusest õhkama Päikesesaarelt avanevad vaated Titicaca järvele. Päikesesaare ühest otsast teise on 15 km, kõigi teeradade läbi käimiseks kulub kaks päeva. Teele asudes võiks arvesse võtta, et Titicaca järv on merepinnast 3820 meetri kõrgusel ning saare kõrgemad tipud on 4000?4100 m kõrgused. See tähendab hõredat õhku ja karmilt kõrvetavat päikest.

Copacabanast 80 km Boliivia pealinna La Pazi poole jääb Huatajata asula, kus tasub peatuda Norra antropoloogi ja maailmaränduri Thor Heyerdahli austajatel. Nimelt valmistati sealkandis pilliroolaev Ra II, millega Heyerdahl 1970. aastal üle Atlandi ookeani Marokost Barbadosele purjetas, ning Tigris, millega norralane üritas 1970. aastate lõpus veeteid pidi Iraagist India ookeni purjetada. Huatajatas tehtud laevaga jõudis ka eelmisel nädalal üks seiklejate seltskond T?iili rannikult keset Vaikset ookeani asuvale Lihavõttesaarele. Külas on mitu pisikest muuseumi, kus roolaevade ehitamise ajalugu uurida saab.

Suurim linn Titicaca Peruu-poolsel kaldal on Puno. Copacabanast on sinna 140 km, Peruu tähtsaimast turismilinnast Cuscost umbes 300 km. Puno on tegus ja turistisõbralik, kuid vaatamisväärsuste poolest tagasihoidlik linn. Ent mitu käimist väärt kohta asub Puno ümbruskonnas: Titicaca järve saared ja Sillustani.

Sillustani matmistornide uurimiseks tasub kasutada pärastlõuna enne või pärast Titicaca saarte ringreisile asumist. Tornid asuvad Punost 32 km kaugusel ja kuuluvad 14.?15. sajandi ehitustehnika imede hulka ? tänapäeva arheoloogid on püüdnud samasuguseid ehitisi püsti panna, aga seni edutult. Päikeseloojangul jätavad 5?6 meetri kõrguste tornide jäänused päris müstilise mulje, kaasa aitab sellele ümberkaudne kõle ja rõõmutu maastik.

Pooletunnise paadisõidu kaugusel Punost asuvad pilliroost ehitatud kunstsaared. Seal elavate indiaanlaste traditsioonilise eluviisi on turism hävitanud, nüüd tegelevad nad põhiliselt suveniiride müümisega. Saarte ?hellitusnimeks? on seepärast saanud Ujuvad Suveniiriletid. Huvitava kohaga on tegu sellegipoolest ja käsitöökaup, mida indiaani naised seal pakuvad, on ka korralik.

Taquile saar on ujuvatest saartest hulga suurem, seepärast ei torka turistide invasioon seal nii teravalt silma. Silma torkavad hoopis Taquile käsitöömeistrid. Esiteks sellega, et nad armastavad kudumistöö näpus saart mööda ringi jalutada. Teiseks sellega, et Taquilel on kudumine rohkem meeste kui naiste töö. Meeldejäävad on ka meeste kirevad päkapikumütsid, mille kandmisviisist saab välja lugeda, kas tegu on abielus või vallalise mehega.

Kõige ehedam Puno lähedale jäävatest saartest on Amantani. Külaliste vastuvõtt on nii loomulik, et tekitab kahtluse, kas tegu pole hoolika lavastusega. Mõne aja pärast tuleb tunnistada, et tegu ei ole turistide jaoks mõeldud dekoratsiooniga, nii nad tõesti elavad. Amantanil pole ei võõrastemaju ega restorane, sinna saabuvad külalised leiavad öömaja kohalikes peredes. Elamistingimused on väga lihtsad (ei mingeid mugavusi, elektrivalgustki vaid õhtul kella 7st 10ni jne). Aga nagu veenduda võib, saab ka niimoodi edukalt elada, õnnetud ei ole amantanilased kohe kindlasti mitte.

Rõõmsameelse ja lõdvestunud oleku kõrval on Amantani elanike suhtumine külalistesse üllatavalt värske ja siiras. Võiks ju arvata, et kui väikeses külas iga päev 20?30 gringot ööbib, muutub suhtumine neisse n-ö tööstuslikuks ja naeratused tehtuks. Aga ei, paadisadama maabumissillal ootavate inimeste silmist dollarimärgid vastu ei peegeldu. Ka õhtul gringodele korraldataval külapeol on kohalikud pillimehed täis entusiasmi, rahakogumisprotseduur peo lõpus on samas väga tagasihoidlik.

Puno ja eriti Copacabana kant on hea koht neile, kes tahavad tutvust teha enam-vähem eheda Boliivia ja Peruuga, aga ei taha loobuda euroopalikest mugavustest. Kes päris tallamata radu otsib ja mugavusest üldse ei hooli, peaks tegema tiiru Titicaca järve idaküljel. Sinna eksivad vaid üksikud turistid ja teed on vihmaperioodil läbipääsmatud.

- 1 Peruu uus sol (PEN) on ca 4,7 Eesti krooni. 1 Boliivia boliviano (BOB) on 2,7 Eesti krooni.

- Peruu viisa saab eestlane Helsingist. Selleks tuleb esitada lennupiletite broneering ja tasuda 85 Soome marka (ca 225 kr). Boliivia viisa on eestlasele tasuta. Selle võib samuti hankida Helsingist, kuid veel lihtsamalt saab selle näiteks Boliivia konsulilt Peruu väikelinnas Yunguyos (asub teel Punost Copacabanasse).

- Titicaca järvele lähim rahvusvaheline lennujaam asub Boliivia pealinnas La Pazis (Copacabanast 160 km). Edasi-tagasi lennukipilet Tallinnast La Pazi maksab 20 000?25 000 krooni. Kellel aega rohkem või raha vähem, võib lennata Limasse, Santiagosse või Buenos Airesesse (15 000?18 000 krooni).

- Turismi kõrghooaeg on Titicaca ümber maist septembrini. Kõige vihmasemad kuud on jaanuar ja veebruar. Ujumiseks on Titicaca jahedavõitu: suvel (s.o siis, kui Eestis on talv) on vee temperatuur 9?10 kraadi, talvel langeb see nulli lähedale.

- Paadisõit Copacabanast Päikesesaarele ja tagasi maksab 50?60 krooni. Kahepäevane ekskursioon Puno lähedastele saartele maksab ca 150 krooni. Ligipääs Sillustani matusetornidele maksab ca 40 krooni, 3-4tunnine giidiga ekskursioon Punost umbes 100 krooni.

- Võõrastemajatoa hinnad algavad Copacabanas 30 kroonist ja Punos 50?60 kroonist inimese kohta (ei sisalda hommikusööki). Einestamine keskmises restoranis maksab 50?60 krooni. Kohalikele mõeldud söögikohas saab kõhu täis kümmekonna krooni eest.