Käibemaks jäägu piiril tolliametnike koguda

Ühest küljest on käibemaksuseadus väga lihtne. Ideoloogiliselt on käibemaks lisandunud väärtuse maks (ingliskeelne lühend VAT, value added tax). Poliitikute asi on öelda, milline on maksumäär, milline käibe piir, millal tekib käibemaksukohustus ning milliseid erisusi maksustamisel tehakse. Eestis tekitatud lisaväärtus maksustatakse 18%li-se maksuga.

Asi läheb keerulisemaks, kui hakkame vaatama, kuidas raha maksukohustuslastelt kätte saada ning kuidas vältida ebaõiglast maksustamist. Siin peaks määravam sõna olema spetsialistidel.

Kehtiv seadus võeti vastu 1993. Seda on nüüdseks muudetud 38 korda ? meie õigus- ja majandusruum on seaduse vastuvõtmisest möödunud ajaga oluliselt muutunud. Lisaks tuleb Eesti seadusandlus Euroopa Liidu omaga harmoniseerida. Seega vajas käibemaksuseadus muutmist.

Õige oli otsus teha täiesti uus seadus, sest teksti pelgal parandamisel muutub see raskesti jälgitavaks ja struktuur ebaloogiliseks.

Eelnõu on leidnud suurt vastukaja. Maksumaksjate Liit (EML) korraldas selleteemalisi seminare ning on saatmas märgukirja rahandusministeeriumile ja riigikogule (vt Kalle Kägi ?Ettevõtja tahab ladusat käibemaksuseadust?, Äripäev, 11. 04.). Põhiliselt juhib EML tähelepanu eelnõu tehnilistele küsimustele, mitte poliitilistele valikutele.

Ent tehnilistes küsimustes on seadusandja ning maksumaksja huvid tihti vastandlikud. Esimene tahab tagada maksude laekumist, teine võimalikult vähe maksta. Jagaksin EML-i ettepanekud kaheks: ekslikud ja sisulised.

Ekslikult asus EML tegelema välismaiste juriidiliste isikutega. Eelnõu § 2 lõige 1 käsitleb käibemaksukohustuslastena kõiki, olgu nad kodumaised või välismaised. Siin ei tohiks probleemi olla.

Pseudoprobleem on ka, mis peaks arvetel kirjas olema. Jaekaubanduses müüakse enamasti füüsilistele isikutele, kel pole käibemaksukohustust.

Eelnõu järgi ei peagi füüsilisest isikust ostjale nõuetekohast arvet väljastama, kui ta seda just ei soovi. Arvele esitatavad nõuded puudutavad eelkõige arvlemist maksukohustuslaste vahel. Ent erinevatele maksukohustuslastele pole mõtet teha erinevaid rekvisiidinõudeid.

Uus lähenemine, mida ei saa toetada, on EMLi soov anda käibemaksustamine tolliametilt maksuametile. Selle jõhkra ettepaneku rakendamisel lõpeks käibemaksu kogumine piiril ja ilmselt kukuks kokku kogu Eesti käibemaksu kogumise süsteem.

Kauba maksustamine sisseveol on üldlevinud põhimõte ja selle muutmiseks pole mingit vajadust.

Sama võimatu tundub soov lubada arvestada käibemaksu tagasiulatuvalt alates ettevõtte registreerimistoimingutest.

Kas see peaks tähendama, et registreeritud ettevõte saadab välja uued arved, millega nõuab ostjatelt tagasiulatuvalt sisse juba arvestatud käibemaksu?

Ilmselt pidas ettepaneku autor silmas võimalust arvata käibemaksusummast tagasiulatuvalt maha sisendkäibemaks kuni ettevõtte registreerimistoimingute algushetkeni. Probleemi selline tagasiulatuv lahendamine on aga keerukas ning tekitab segadust.

Siin aitab parem planeerimine. Ettevõtlust alustades tuleks kulutused planeerida aega, mil ollakse juba käibemaksukohustuslane.

Registreerige ettevõte, esitage maksuametile avaldus käibemaksukohustuslaseks registreerimiseks ning hiljemalt kuu aja pärast saate teha kõiki ettevõtlustehinguid käibemaksukohustuslasena. Saate ka makstavast käibemaksusummast maha arvata ettevõtlusega seotud sisendkäibemaksu.

Tootenäidiste, füüsilisest isikust ettevõtjate käibemaksuarvestuse ning teenuste ekspordi ja impordi üle peab küll veel vaidlema.

Tootenäidiste maksuvaba import on seadusse kirjutatud esmakordselt ja väitluses peaks selguma, kas siin on piir 50 krooni või midagi muud. Kindlasti tuleb eelnõu autoritel täpsemalt lahti seletada, mis on teenuste import.