Lepingukultuuris palju erinevusi

Eesti ettevõtetel võib Soomesse eksportides ette tulla mitmeid juriidilisi probleeme. Alljärgnevalt annan mõningaid juhiseid, kuidas neid probleeme vältida. Piirdun suhete käsitlemisega ettevõtjate vahel. Eelkõige pean silmas ettevõtjat, kelle eksport Soome on veel väiksemahuline ning kellel pole Soomes esindust.

Kindlasti on uue partneriga esimest tehingut sõlmides vaja välja selgitada, kes on ostja, missugune on ostja ettevõtte vorm ning kes on esindajad. Nimetatud andmed on kirjas patendi- ja registriameti koostatavas äriregistris (kaupparekisteri, www.prh.fi). Kui tehing eeldab järelmaksu, on soovitatav hankida ostja kohta krediidiraport näiteks Suomen Asiakastieto Oy?st.

Soomes esinevad suures osas samad ettevõtluse vormid mis Eestis. Eesti osaühingule ja aktsiaseltsile vastavad Soomes osakeyhtiö ehk OY (aktsiaselts) ning julkinen osakeyhtiö ehk OYJ (avalik aktsiaselts). Soome aktsiaseltsi ning avaliku aktsiaseltsi vahe seisneb potentsiaalse võlausaldaja seisukohalt eelkõige aktsiakapitalis. Era-aktsiaseltsi aktsiakapital peab olema vähemalt 8000 eurot ning avaliku aktsiaseltsi aktsiakapital peab olema vähemalt 80 000 eurot.

Eesti täisühingule vastab Soomes avoin yhtiö ning usaldusühingule kommandiittiyhtiö ehk KY. Füüsilisest isikust ettevõtja on juriidilises mõttes yksityinen elinkeinonharjoittaja, kuid kõnekeeles nimetatakse füüsilisest isikust ettevõtjat tihti lihtsalt toiminimeks ehk ärinimeks.

Ärinimega seoses tekitab Eesti ettevõtjates vahel segadust Soome ettevõtete komme kasutada mitut erinevat ärinime sama ettevõtte kohta. Nn abiärinimed registreeritakse samuti äriregistris ning nendele ei lisata ettevõtte vormi tähistavat lühendit.

Ettevõtte seaduslikud esindajad selguvad äriregistri väljavõttest nagu Eestiski. Ettevõtte seaduslikuks esindajaks on tavaliselt lisaks juhatusele tegevdirektor ning suuremate ettevõtete puhul tihti ka prokuristid. Erinevalt Eestist on tegevdirektori instituut Soomes seadusega sätestatud ning kohustuslik aktsiaseltsidele, mille aktsiakapital on vähemalt 80 000 eurot.

Volituste osas tunneb Soome seadusandlus positsiooniga kaasnevat volitust. See tähendab, et isikul, kes töötab ettevõttes mingisugusel ametikohal, on eelduslikult volitus teha selle positsiooniga seonduvaid tehinguid ilma eraldi volikirjata. Lihtsaim näide sellest on ettevõtte müüja, kellel eelduslikult on volitus müüa ettevõtte tooteid sõltumata sellest, kas see volitus on kuskil kirjalikul kujul. Esimeste tehingute puhul, kui vastaspoole organisatsioon pole veel päris selge, tasub siiski segaduste vältimiseks paluda selgitust volituse olemasolu kohta.

Tavaliselt püüavad nii Eesti kui ka Soome ettevõtjad sõlmida omavahelisi lepinguid samal vormil kui ettevõtjad kasutavad oma riigisisesteks tehinguteks. Kahjuks kaasnevad sellega tihti probleemid. Esiteks tekivad probleemid lepingust tulenevate vaidluste lahendamisel ning teiseks on Eesti ja Soome lepingukultuur küllalt erinev, et põhjustada mitmeid vääritimõistmisi.

Eesti ja Soome vahel ei ole sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise kohta. See tähendab, et Eestis saadud kohtuotsust ei ole võimalik Soomes täide viia ja vastupidi.

Kui lepingus on vaidluste lahendamise kohaks märgitud Eesti kohus ning kui Soome ettevõttel pole Eestis vara, siis Eesti ettevõtja võimalused kohtus oma õigusi kaitsta on minimaalsed. Probleemi lahenduseks võib pakkuda näiteks vahekohut, mille otsuseid tunnustavad mõlemad riigid.

Lepingu sisu suhtes kehtib kauba ekspordi puhul Soome ja Eesti vahel Viini 1988. aasta konventsioon CISG (Contracts for the International Sale of Goods), kui pooled pole teisiti kokku leppinud. Eesti tsiviilkoodeksist erineb CISG oluliselt. Näiteks eeldab CISG ostjalt kauba kättesaamisel hea äritava kohast ja võimalikult kiiret kontrolli ning võimalikest vigadest müüjale teatamist mõistliku aja jooksul.

Kui lepingust tulenevale vaidlusele kohaldatakse Soome õigust või kui vaidlust käsitleb Soome kohus, tuleb arvestada nn mõistliku tasakaalu printsiibiga.

Nimelt lubab Soome sarnaselt muude Põhjamaade lepinguõigustega kohtul muuta lepingu sisu juhul, kui leping ei ole mõistlikult tasakaalustatud (kohtuullinen).

Tähelepanuväärne on, et mõistlikku tasakaalu ei hinnata puhtalt lepingu sõlmimise hetke silmas pidades, vaid ka lepingule eelnenut ja lepingule järgnevat ning lepingu kohaldamise tulemust arvestades. Seda mõistlikkuse põhimõtet, mis esineb muudeski Soome õigusharudes, ei tule siiski mõista nii, et Soomes võib lepingud soovi korral täitmata jätta. Kohtute künnis lepingu muutmiseks on üsna kõrge ning seda eriti ettevõtjatevaheliste lepingute puhul.