Osa tootmist tuleb Eestist viia teistesse riikidesse

Heitlikel pööretel töötavad välisturud on viimastel aastatel süvendanud Eestis arusaamist, et tänapäeva majanduses töötavad paindlikud lahendused. Dünaamiline reageerimine majanduskeskkonna muutustele Eesti lähiajaloo esimese börsikrahhi (1997) ning Vene kriisi (1998) järel viisid Eesti majanduse 1999. aastal küll väikesesse langusesse, kuid seda võimsam oli tõus 2000. aastal. Ka globaalse majanduse kiire jahtumine eelmisel aastal ei avaldanud Eesti majanduse kasvutempole erilist mõju.

Lahendus vasturääkivusele, kus maailmamajandus tervikuna nagiseb ning ülimalt avatud Eesti majandus ei ole jahtumisele veel oluliselt reageerinud, põhineb osaliselt nobeda reageerimisvõime ja Eesti ettevõtete madala kulubaasi efektil.

Tööjõumahukates valdkondandes ? eriti allhankega seotud aladel ? sunnib praegune nõudluse kokkutõmbumine Läänes sealsed ettevõtted kulude kärpimisele. See omakorda on viinud otsusele paigutada tootmine madalate tööjõukuludega, kuid võimalikult sarnaste oskustega piirkondadesse.

Vaadeldes aktiivsuse kasvu jätkumist mitmetes Eesti majandusharudes selle aasta alguses, võib kindlalt väita, et mitmed ettevõtted on teinud oma valiku Eesti kasuks ning see liikumine on toitnud omakorda Eesti majanduskasvu.

Ehkki tänase maailma ebakindlus on olnud Eesti firmadele suhteliselt edukas periood, ei anna see põhjust muutuda liigselt rahulolevaks. Ettevõtjatel tuleb arvestada, et madalad (tööjõu)kulud on aeglaselt, kuid kindlalt hääbuv väärtus. Otsene palgataseme võrdlus riikidega, kust toimub tootmise ületoomine Eestisse, näitab, et Eesti tööjõukulude kasvutempo on oluliselt kõrgem ja seda madalama tootlikkuse juures.

Teise fenomenina on kogu Eesti tööjõukulud viimasest kolmest aastast kahel kasvanud nominaalsest majanduskasvust kiiremini. Ka käesoleval aastal on oodata Eesti tööjõukulude kiiremat kasvu. Selline protsess tekitab survet efektiivsusele.

Lisaks tööjõukuludele suurenevad regulatsiooni karmistumise tõttu erinevad tegevuskulud ja tõuseb investeeringute maht. Investeeringud, tõsi, suurendavad ettevõtete pikaajalist konkurentsivõimet ja on positiivse iseloomuga. Samas tasub murelik olla sotsiaalsete ja avalike kulude kasvu osas. Eestis on avatud üsna lai uks ümberjaotamise ning sotsiaalkulude võimalikule suurenemisele juba lähemas tulevikus.

Kuhugi ei ole kadunud ebakindlus majanduse keskpika tuleviku osas, mis võib Eestit juba teravamalt puudutada. Saavutamaks tulude jätkuvalt dünaamilist kasvutempot, on vajalik kulutada mõistlikult. Investeerimine lisaväärtust suurendavasse tehnoloogiasse ja tootmise osaline edasiviimine veelgi madalamate kuludega piirkondadesse on mõlemad läbiproovitud ja toimivad lahendused, mida peavad hakkama kasutama ka Eesti ettevõtted. Seepärast võivad Eesti ettevõtted juba lähitulevikus tellida üha enam allhanketöid Eestist madalamate kuludega piirkondadest. Eestile jääb lisaväärtuse loomise magusam roll.

Kui vaadata sissetulekute erinevusi Eesti erinevates piirkondades, siis oleks teoreetiliseks võimaluseks tootmise ümberpaigutamine Eesti kõige madalamate tööjõukuludega piirkondadesse. Eelmise aasta kolmandas kvartalis oli erinevus Eesti kõrgema ja madalama ? Tallinna ja Jõgeva ? keskmiste sissetulekute vahel pea kahekordne. Kui siia lisada maapiirkondade kõrge tööpuudus, võiks tööjõukulude teema Eestis sisemiselt lugeda lahendatuks üsna pikaks ajaks.

Paratamatult tekib aga Eesti erinevate piirkondade tööjõu kasutamisel terav probleem. Kuigi jõude viibivad tööealised inimesed on täiesti olemas, napib oskustööjõudu. Eesti erinevate ettevõtete juhid on nii avalikult kui eraviisiliselt viidanud korduvalt probleemidele haritud ning asjaliku tööjõu osas, eriti maapiirkondades. See on tõsine väljakutse korduvalt kritiseeritud kutseharidusele ja regionaalpoliitikale ning sunnib tänasest selgelt koordineeritumat lähenemist nii riiklikul kui erasektori tasemel.