Postmodernismi tõus riigijuhtimises

Eesti poliitiline elu on uues ajajärgus. Riiki on asunud juhtima esimene postmodernistlik valitsus. Huvitav on seejuures, et muutus pole toimunud valimisjärgsel ajal, vaid poliitiliste mängude tulemusena pea kolm aastat peale valimistulemuste selgumist.

Eelneva kümne aasta Eesti edulugu on viinud meid postkommunistliku ruumi esiritta. Oleme muutuste poolest endiste sotsmaade edukamaid riike, sammudes ühelt radikaalselt reformilt teisele ja seletamatul kombel end oluliselt kõrvetamata. Sotsiaalne kihistumine on eduloo ebameeldiv kõrvalsaadus, kuid selle protsessi toimel pole tekkinud hirmuäratavaid vahesid, mida üliliberaalse majanduspoliitika praktika eeldanuks. Sotsiaalsete garantiide algete loomine on käinud käsikäes majandusliku arenguga. Igakülgne edasiliikumine on toimunud kõigi seniste valitsuste puhul. Erineva tempoga, kuid lähtudes alati samadest alustest.

Jaanuaris võimule tulnud valitsus alustas oma tegevust eelneva eitusega. Kusjuures kahest parteist koosneva koalitsiooni postmodernsemaks osapooleks osutus esialgsete näidete põhjal Reformierakond. See on seda imelikum, sest mainitud partei on viimasest kümnest aastast olnud valdava enamiku valitsustüüri juures.

Peale võimule saamist toimus rida arusaamatuid tegusid. Menetlusest võeti välja hulk eelmise valitsuse eelnõusid. Et kolmikliitu kuulus ka Reformierakond, siis on taoline ettevõtmine seletatav ainult uues koalitsioonilepingus paika pandud muutunud prioriteetidega.

Aga euroläbirääkimiste ja tegelikult kogu senise välispoliitika eitamine nii pea- kui ka välisministri poolt oli sümptomaatiline ning arvatavasti oluline möödalask. Põhjendusi väidetule ei järgnenud. Pigem vastupidi. Välisdiplomaatia veskid jahvatasid omasoodu ja tulemuslikult. Nii saab väita, et ministrite eespool mainitud algatused ei olnud juhuslikud, vaid eitusele ehitatud konstruktsioonid, mis aitasid põhjendada tekkinud uut kooslust. Kusjuures aktiivsem pool koalitsioonis on Keskerakond, kellel endal ei pruugi kaheldava väärtusega avaldusi teha.

Keskerakonnal on lihtne olla kogu eelnevat arengut eitaval seisukohal. Selle partei valijaskond koosneb enamuses elu hammasrataste vahele jäänud kodanikest, kelle paljud idealistlikud kujutelmad põhinevad Eesti ?eduloo? eelsest ajast. Ideoloogiliselt kuulub see valijaskond suures osas poliitilise skaala vasaktsentrismist pahemale jäävasse segmenti. Eelneva eitamine on neile iseloomulik ja ei vaja pikemat seletamist. Lihtsustatud käsitluses eelneva eitamine annab inimestele võimaluse seletada üldisi isiklikke ebaõnnestumisi ja moodustada huvitav postmodernistlik valijaskond. Sellele valijaskonnale on ometi suur probleem muuta iseendale suupäraseks koostöö suurima ideoloogilise vaenlasega ? ?pankurite parteiga?.

Sellise koostöö usutavaks muutmine on võimalik ainult ühe osapoole enesesalgamisega. Keskerakonnal pole midagi enda vastu ütelda, sest valitsusvastutust pole moodsa Eesti perioodil praktiliselt kantud. Teise poole, Reformi enese ja eelneva tegevuse eitamine on ainuvõimalik eeldus koostööks Keskerakonnaga.

Tuleb silmas pidada, et parteilise mina mahasurumine võib kesta pingutusega mõningat aega. See aga tingib parteimoraali languse ja ridade hõrenemise. Seda enam, et jõu ja rahajagamise ministeeriumid on Tallinna linnapea partei kontrolli all.