Rahvuslik kokkulepe on võimalik ja vajalik

Professor Kaarel Kilvits suhtub skeptiliselt rahvusliku kokkuleppe ideesse, näeb selles pigem pidurit kui vedurit (vt. Rahvuslik kokkulepe võib pidurdada arengut). Ta mainib, et selline kokkulepe on olemas vaid Iirimaal. Nii Iirimaa kokkuleppe koostamise ajal kui ka Eesti on erandolukorras. Me siirdume uude ühiskonnakorraldusse, kus teatud valdkondade põhimõtteliste otsustuste roll on liiga suur, et jätta see vaid võimul oleva erakonna teha. Erakonnad oma väljaarenemata programmidega suudavad edasiliikumise liiga vonklevaks muuta, vähendades liikumiskiirust.

Alati tasub kiigata stabiilselt arenenud Põhjamaade suunas. Kui lähemalt uurida, siis selgub, et meil seni küll idee tasandil olev rahvuslikuks kokkuleppeks kutsutav ja allkirju igatsev dokument on Põhjamaades elu loomulikuks osaks ilma paberil vormistamata. Kõik järgivad ühiskonnas aktsepteeritud põhiväärtusi ja ei kujuta ettegi, et kuidagi teistmoodi oleks võimalik. Erakondlikud väitlused jäävad rangelt nendesse raamidesse, olgu siis kõne all maksupoliitika, kolmanda sektoriga seonduv või mõni muu teema. Meil puuduvad need ühiselt mõistetud üldised väärtused ja need on vaja luua. Meie valida on, kas kujundame need kõigi ühiskonnaliikmete poolt tunnustatud väärtused paarisaja aasta jooksul loomulikul teel või suudame teatud asjades kiiremini kokku leppida.

Kindlasti saab kokku leppida, et Eesti on üks, ja kavandada selleks üldised seisukohad. Kindlasti kuulub rahvusliku kokkuleppe hulka tasakaalustatud eelarve põhimõte ja maksupoliitika stabiilsus või hoidumine selle edasi-tagasi hüpitamisest. Ilmselt kuuluvad kokkulepitavasse valdkonda riiklikud sotsiaalsed garantiid, palga muutumise põhimõtted pikemas perspektiivis, sotsiaalhoolekande ja -abi ulatus. Ma ei jaga Kilvitsa muret Elcoteqi juhtkonna võimaliku mittetõsiduse osas. Elcoteqi juhtkond vajab aegsasti just sellealast infot. Loomulikult on Elcoteqil seejärel vabadus otsustada, kus tootmist jätkatakse.

Hädasti vajab Eesti ühiskond kokkulepet haridussüsteemi ja -korralduse osas. Vastasel korral kurnavad lõputud kellegi peas sündinud reformikesed nii ühiskonda kui ka nende reformikeste algatajaid. Sellise kokkuleppe puudumine viis hääbumisele loosungliku Õpi-Eestiks kutsutud haridusstrateegia.

Oleks aeg fikseerida riigi halduskorraldus ja -reformide suund ning nende realiseerimise aeg. Vallavanemate ametitooli säilitamise soov ja senised poliitilised struktuurimängud haldusreformi sildi all on kõik ära tüüdanud. Vaieldagu see teema siis rahvusliku kokkuleppe raames selgeks.

Paljudes valdkondades aastaid kestnud innovatsioon innovatsiooni pärast ei ole taganud ei uuendamist ega stabiilsust. Kilvits mõtleb stabiilsuse all paigalseisu, kuid stabiilsena saab käsitleda ka selgetel arusaamistel põhinevat hüplemisi-karglemisi välistavat arengut, Põhjamaade mudelit. Kilvitsa üleoleva suhtumise pälvinud nn kolmas sektor on omalt poolt rahvusliku kokkuleppe teel kõige kaugemale jõudnud. Koostatud on Eesti Kodanikuühiskonna Arengu Kontseptsioon (EKAK) ja see üle antud Riigikogule. Oma toetuse EKAKile on andnud mitmed erakonnad. EKAK saab olema kokkuleppe üks tugisambaid.

Üheks võimaluseks oleks, et rahvuslik kokkulepe on vaid põhiseisukohtade preambula riigi strateegiatele, kontseptsioonidele ja arengukavadele ning seob nad tervikuks. Sellisel üldistatud tasemel koostatav kokkulepe jätab erakondadele piisava mänguruumi oma isikupära ilmutamiseks.

Midagi ei saa muidugi olla lõplikku, iga lepet on alati võimalik paremaks muuta ja see võimalus peab säilima. Iga lepet on võimalik rikkuda, kuid rahvusliku kokkuleppe eesmärgiks olekski teha see võimalikult raskeks, et inimesed saaksid varakult teada, kes piiridest üle astuma hakkab.

Autor: Agu Laius