Põllumaa müük vajab Eestis reguleerimist

Kõik, mis puutub oma maa valdamisesse ja kasutamisesse, on iga rahva jaoks südamelähedane küsimus. Eraisiku emotsionaalsel tasandil tahaksime kõik, et kogu maa oleks peamiselt oma rahva valduses. Tuleb tõdeda, et Eesti riik on taasiseseisvumise ajajärgul jätnud siiani selles osas enda rahvuslikud huvid sõnastamata.

Kahjuks pole maareform aidanud kaasa sellele, et Eestis oleks saanud välja kujuneda tugev omamaine põllumajandusettevõtlus. Erineme Sloveeniast või Poolast, kus kogu nn sotsialismiperioodi säilis põllumajandusmaale eraomandus. Teatavasti ei ole Sloveenia taotlenud ELi läbirääkimistel mingisuguseid kitsendusi oma põllumajandusmaale, Poola on aga saavutamas liitumisel ELiga üleminekuperioodi maa müügi osas välismaalastele.

Tulenevalt Eesti ja ELi praegusest läbirääkimiste faasist pole enam otstarbekas kapitali vaba liikumise peatükki avada. Oluline on teha õigel ajal õigeid poliitilisi valikuid, mis arvestavad reaalset situatsiooni. Seda enam, et maa müügi üleminekuperiood olukorras, kus see juriidiliste isikutele on lubatud, mõjub pigem valimiseelse loosungina ja ei oma kahjuks mingitki sisulist regulatiivsust. Praeguses olukorras tundub Eestile otstarbekohasem olevat kasutada põllumaaga äritsemise piiramiseks kaudseid võtteid ja euroläbirääkimisi mitte pidurdada.

Seda arvestades on Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonilepingusse kirjutatud sisse punkt ?Põllumajandusmaa käibe reguleerimine vastavalt sihtotstarbelisele kasutamisele?. Vastav eelnõu (kinnisasja omandamise kitsendamise seadus, autoriks Olavi Jänes) on hetkel ministeeriumide, maavanemate ja notarite koja vahelisel kooskõlastusringil.

Eelnõul on kolm põhilist eesmärki. Esimeseks eesmärgiks on see viia 2002. a lõpuks kooskõlla Euroopa Ühenduse õigusega. Kuna Eestit ja Euroopa Liitu seob assotsiatsioonileping ning tänaseks on suletud ka kapitali vaba liikumise peatükk, siis on vastavusse viimine meie otsene lepingujärgne kohustus.

Teiseks eesmärgiks on sätestada piirangud põllumajandusmaa omandamisele, niivõrd kuivõrd see on ELi ees võetud kohustuste valguses võimalik. Eesmärgiks on, et põllumajandusmaa saaks olema nende isikute kasutuses, kes tõesti oskavad või tahavad seda otstarbekohaselt majandada. Paraku on kujunenud probleemiks olukord, kus hea põllumajandusmaa läheb käibest välja nt seetõttu, et see jagatakse elamukruntideks, ostetakse kokku hilisema edasimüümise eesmärgil või seisab kasutamata.

Kolmandaks eesmärgiks on põllumajandusmaa efektiivse otstarbekohase kasutamise huvides sätestada teatud maakasutuslikud piirangud. Nendeks on piirangud maatulundusliku otstarbega kinnisasja jagamisel ning naaberkinnisasja omaniku (kes vastab eelnõus sätestatud tingimustele, vt artikli juures olevat tabelit) ostueesõigus. Mõlemad aitavad vältida maatulundusmaa killustumist ja aitavad kaasa maatulundusmaa efektiivsemale kasutamisele.

Piirangud kehtivad kõigi suhtes võrdselt, st nii Eesti, ELi kui ka kolmandate riikide füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes. Ühest küljest oleks teoreetiliselt võimalik küll jätta alles mingid piirangud kolmandate riikide isikute suhtes, aga kuna sellistest sätetest möödahiilimise võimalus on üsna avar, siis ei oleks see põhjendatud. Euroopa Ühenduse asutamislepingu kapitali vaba liikumise sätete kaudu liigutakse sinnapoole, et praegu veel eksisteerivad piirangud kolmandate isikute suhtes tulevikus kaotada. (Mis iseenesest tähendaks seda, et ka eestlasel oleks liitumisjärgselt võimalus endale Vahemere-äärne viinamarjaistandus soetada.) Ainukene piirang, mis kehtib välimaiste isikute suhtes, on kinnisasja omandamine piiritsoonis. Seal saavad kinnisasja omandada vaid Eesti isikud.

Tuleb tõdeda, et ELi liikmena ei ole Eestil võimalik säilitada hetkel kehtivas regulatsioonis olevaid ulatuslikke ?keelutsoone?, mistõttu eelnõu näeb ette liitumise hetkest riigikaitse huvidele vastavate ja seega märkimisväärselt väiksemate keelutsoonide loomise.

Uue seaduse jõustumise aega on keeruline ennustada. Ilmselt saab arutelu valitsuses ja riigikogus olema tõsine.

Praegusel hetkel kuulub põllumajandusmaa enamasti Eesti isikutele. Näiteks kasutades eelnõus sätestatud ostueesõigust, on Eesti põllumajandustootjal eelisõigus omandada tema kinnisasjaga külgnevat põllumajandusmaad. See annab teatud eelise välismaiste põllumajandustootjate ees, samas sõltub eelis selle kasutamisest.

Välismaiste isikute maaostuhuvi tõenäoliselt tõstab põllumajandusmaa hinda, mida ei tohiks vaadelda negatiivse faktorina. Kuna praegu ja ka tulevikus kuulub põllumajandusmaa enamasti Eesti isikutele, siis põllumajandusmaa hinna tõus annab neile võimaluse kasutada seda maad senisest parema tagatisena laenu võtmisel või näiteks müüa enda jaoks mittevajalikku maad parema hinnaga ja saada nii vahendeid vajalikeks investeeringuteks.

On diskuteeritud, et suurte piirangute seadmine muudab põllumajandusmaa vähemlikviidseks, st makseraskuste korral ei õnnestu pandipidajal seda kergelt realiseerida. Siiski, eelnõus sätestatud piirangud ei ole sedavõrd ulatuslikud, et see kujutaks suurt ohtu põllumajandusmaa likviidsusele. Seetõttu tuleb antud eelnõud vaadelda ka kohalike ettevõtjate põllumajandusmaaga kindlustamise seisukohalt, mis tagaks tugeva Eesti omamaise põllumajandusettevõtluse väljakujunemise.

Põllumajandusmaa ostmisest huvitatud isikuteks on täna ja ka tulevikus eelkõige isikud, kes oskavad ja soovivad sellega midagi peale hakata. Nende isikute ringi eelnõus sätestatud piirangud ei kahanda, vaid pigem tagavad neile isikutele paremad võimalused põllumajandusmaa omandamiseks. Igaks juhuks olgu veel kord öeldud, et piirangu kehtivad vaid põllumajandusmaa ja teatud juhtudel laiemalt maatulundusmaa suhtes. Ei kehti aga üldjuhul teiste kinnisasjade suhtes.

Põllumajandusministeeriumi juhtimisel koostatud eelnõu erineb Rahvaliidu analoogsest ettepanekust, kuna lähtub reaalsest olukorrast ja pakub välja lahendusi, mida Eestil on ELi ees võetud kohustuste raames võimalik rakendada. Samas püüab eelnõu vältida olukorda, kus liitumise hetkest oleks kadunud absoluutselt igasugused piirangud kinnisasjade omandamisele.