Helesinine unistus Kagu-Eesti lobist

Riigikogu valimissedelitel oli veel ülelugejate kätesooja tunda, kui Võrumaa inimeste südame ja hääle võitnud Mõõdukate esimees Ivari Padar teatas soovist luua parlamendis Kagu-Eesti saadikute mitteametlik ühendus, et sõltumata valitsusliidust oleksid selle kandi inimeste huvid esindatud. Mul tuli jälle ohata.

See on tähelepanuväärne, kuidas Kagu-Eesti maakondadest parlamenti pääsenud inimesed esimese hooga muud kosta ei oska, kui et nüüd tuleb oma lobigrupp luua. Padar pole pioneer selles ettevõtmistes, sest teovõimelisest Kagu-Eesti lobirühmast on unistatud vähemalt viimase kahe parlamendikoosseisu ajal. Paraku või mitte, kuid helesiniseks unistuseks see jäigi.

Padari soovi tõttas kiiresti kiitma keskerakondlane Robert Lepikson, tema erakonnakaaslane Heimar Lenk oli kagueestlaste survegrupi moodustamise teinud osaks oma valimiskampaaniast.

Niisiis on taas just kui kõik eeldused loodud selleks, et ringkonnast nr 11 parlamenti jõudnud inimesed seisavad kui üks mees selle eest, et oma ringkonna inimestele meelehead valmistada. On selleks siis suurenevad riigiinvesteeringud koolide ja kultuurimajade remontimiseks või midagi muud, üks on selge - meelehea on mõõdetav suuremas abirahas.

Ma ennustan, et kavandatavat lobigruppi tabab sama saatus, mis tema eelkäijat Riigikogu eelmiste koosseisude ajal - tuleb nurisünnitus. Valimispäeva järgses ülevoolavas meeleolus lubatakse inertsist igasugu asju kokku, kuid siis saabub argipäev ja pinnale ujuvad vanad vastuolud - nii isikute kui erakondade vahel.

Ja kokkuvõttes tunneb kagueestlane jälle, et ta on valesti valinud, sest pukki seatud mehed ning naised ajavad küll igasuguseid asju, kuid mitte Võrumaa asja. Parlamendi liikmel pole ju peale moraalse mingit kohustust nelja aasta jooksul valijatele oma tegevusest aru anda. Aru tuleb anda partei esimehele.

Kuni aga saadikutel puudub kohustus vastutada oma tegude või tegevusetuse ees kohalike inimeste ees, seni jääb suurenev valimisaktiivsus vaid helesiniseks unistuseks.