Majanduskesksest riigist inimesekeskseks

Eesti Ühiskondliku Kokkuleppe Memorandumi kui hea tahte avalduse allakirjutamisest on möödunud pool aastat. Enne seda suhteliselt tundmatu sõnapaar on kujunenud avaliku arvamusvahetuse keskmeks. Enamgi veel, memorandumi osapooltest enamik teeb tõsiseid pingutusi, et lähiajal see lepe ka sünniks.

Arvamusi on igasuguseid ja see on loomulik, kuid paraku on üldine tonaalsus suhtumises ühiskondlikusse leppesse sarnanenud liigagi tihti euroväitlustes esile tulnud eirajate pimesi lahmimisele. Kui ollakse valmis tunnistama sotsiaalsete lõhede süvenemist, usaldamatuse kasvu, võimu võõrandumist ja oma taskute täitmist rahva petmise hinnaga, siis positiivsete lahenduste otsimise suhtes ollakse ikka tõrjuvad.

Ometi ei käi meie siin, Eestis, mingit ennekuulmatut ja Igor Gäzini arvates riigikukutajalikku teed. Iiri Vabariigis näiteks on rahvuslikke kokkuleppeid sõlmitud juba 15 aastat. Nende kogemusest Eestis ei teata midagi või antakse meelega nihestatud pilt. Märtsis allkirjastasid iirlased kuuenda kokkulepe, mille osapooled olid valitsus, tööandjate ja töövõtjate ning kodanikuühiskonna organisatsioonid. 2002. a lõpul läbirääkimised kõnesoleva kokkuleppe sõlmimise üle küll korraks katkesid ja näis, et globaalmajanduslikest kriisidest haavatavas Iiri avatud majandusruumis on uut kokkulepet raske saavutada. Olulisematel osapooltel oli tunne, et neil kõigil on eraldi võttes sellisest kompromissidepoliitikast rohkem kaotada kui võita. Ent jõulude ja uusaasta vahel oli alus kokkuleppe sõlmimiseks taastatud. Iiri ühe suurema ettevõtjate organisatsiooni tegevdirektori sõnul lähtuti põhimõttest, et seni, kuni neid kokkuleppeid on vaja Iirimaale, need ka sõlmitakse.

Meie probleem on ses, et kokkuleppes ei nähta Eesti üldist hüve, vaid igaühe enda omakasu. Eriti naeruväärseks on olukord muutunud seetõttu, et uut poliitikat kuulutav Res Publica ja tema partner Reformierakond püüavad lõigata odavat poliitilist profiiti ettevalmistatud leppest. Teatavad üksteise järel avalikkusele, et neil on kabinetivaikuses koostamisel tõeline ühiskondlik lepe ja kuulutavad selle ühiskonnas arutusel oleva alternatiiviks. Nende alternatiivide rohkus ise tõestab vajadust ühiskondliku leppe protsessi järele, kus erinevad osapooled võrdseina ühe laua taga olulisi küsimusi arutavad, ja sedagi, et ühiskonnas on suured ootused osapoolte dialoogiks.

Ka Iirimaal ei käivitunud rahvuslike kokkulepete protsess valutult ja ei tea kust etteantud skeemi alusel. 1986. a oli Iiri majandus kriisis, süvenesid sotsiaalsed probleemid. Euroopa Liiduga liitumise tulemusena saavutatud vabanemine Suurbritannia eestkoste alt lõi üksnes eeldused ja võimaluse ise paremini oma elu korraldada ning oma huve Euroopa majandus- ja poliitikaruumis kaitsta. 1980ndate keskpaigaks sai aga üha selgemaks, et tõelist edu on võimalik saavutada vaid siis, kui Iirimaa oma tahtmised täpselt sõnastab ja ühise tahte toel neid ka realiseerima asub. Täna räägivad iirlased uhkusega, et Iiri demograafiline olukord on märkimisväärselt paranenud ning Iirimaa majanduskasv on näidanud pidevalt kasvutrendi.

Tõsi, majandusedu on saatnud viimasel kümnendil ka Eestit ja ilma ühiskondliku leppeta, kuid selle sotsiaalne hind on olnud muserdav, mille selgeim tunnus on kahe Eesti olemasolu ja kokkukuivav rahvus.

Iirimaal on aga peaaegu saavutatud see sotsiaalne turvalisus, mis inspireerib vaba ja ausat algatust ning motiveerib mõtlema ka ligimese peale. Üldlevinud on põhimõte ?tomorrow is another day?, mis tähendab seda, et mina isiklikult ei pea juba täna kõike võimalikku ilmtingimata saavutama, sest homme on uus päev oma võimalustega ka minu jaoks. On mõistetud lihtsat tõsiasja, et mina saan elada õnnelikku ja turvalist elu kui minu kaasmaalastel hästi läheb, kui kogu Iirimaa on edukas.

Rahvuslike kokkulepete tulemusena kujundatud ühtne poliitika on võimaldanud iirlastel peaaegu maksimaalselt ära kasutada ELi struktuurfondide jt tugisüsteemide pakutavat. On päevselge, et palju lihtsam ja ka turvalisem on investeerida ettevõttesse või riiki, kus on selge nägemus eesmärkidest ning nendeni jõudmise vahenditest ja teedest.

Olen veendunud, et Iiri kogemusest on meil õppida palju. Olulisemad on aga kaks asja: kokkulepped, millel on sisuline ja edasiviiv tähendus, ei sünni üleöö. Kokkulepped vajavad sotsiaalsest dialoogist sündivat ühistahet, mida on vaja pidevalt initsieerida. See eeldab avalikkuse pidevat ja igakülgset teavitamist, kokkuleppeprotsessis osalemise võimaldamist kõigile, kes on sellest huvitatud. Iirimaal on kokkuleppe protsessist väga huvitatud valitsus, meil kahjuks valitsus töötab pigem protsessile vastu.

Ühiskondliku leppe sõlmimise tähtsaim eesmärk on muuta Eesti majanduskeskne ühiskonnamudel inimesekeskseks. Kõigi meie jõupingutuste lõppeesmärk peab olema inimese heaolu. Majandus on selles eesmärgiseades väga tähtis, aga ta ei saa muutuda faktoriks iseeneses. Paraku just Reformierakonna juhitud ühiskondliku leppe vastane võitlus toob ilmekalt esile totaalse ajupesuga toetatud majandusfeti?ismi. Nii nagu Hajek ei uskunud ühiskonda, nii ei paista seda uskuvat ka Reformierakond. Ometi ei jää Eesti ühiskonnal üle muud kui tõestada vastupidist. Muidu oleme eestlaste ja Eestina määratud hääbumisele.