E-valimiste piirangud tulenevad põhiseadusest

Eestis arutatakse praegu infotehnoloogia rakendamist e-valimistel. Paraku ei suuda või ei taha paljud mõista e-valimiste ühiskondlikku olemust. IT rakendamise asemel valimiste teenistusse soovivad teatud jõud kasutada e-valimisi omakasupüüdlikel poliitilistel ja ärieesmärkidel.

Seejuures ei põrkuta tagasi ka Eesti põhiseaduse mõtte ja kirjatähe eiramise ees, seades ohtu demokraatia arengu Eestis. E-valimistel tekivad probleemid eelkõige valijate võrdse kohtlemise ja hääletamise salajasusega.

Valijate võrdne kohtlemine tähendab seda, et nad hääletavad ühesugustes tingimustes. Selleks seatakse sisse valimisjaoskonnad, mis seaduses ettenähtud personali, ruumide ja tehnilise varustatusega tagavad hääletamisel kõigile võrdse võimaluse vaba tahte avaldamiseks.

E-valimiste rakendamisel tähendab valijate võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine seda, et kõigis valimisjaoskondades on valimisteks hääletuskabiini üles seatud valimisprogramm, kõigile valijaile arusaadava juhendiga kompuuter. ID-kaardiga valija siseneb pärast isiku tuvastamist (ID-kaart peab olema omaniku käes) kompuutriga kabiini ja hääletab. Hea on see, et välditud on valimissedeli kadumise võimalus, näiteks ühest jaoskonnast teise saatmisel, või sellega manipuleerimine, näiteks asendamiseks teisega, kiireneb häälte lugemine.

Probleemid e-kabiini sisseseadmisel tulenevad Eesti vaesusest. Paljudes piirkondades on sidetehnika veel vana ja ebakindel, mis seab ohtu hääletusprotsessi ja kõigi andmete adekvaatse edastamise keskregistrisse. Nüüdisaegse sidetehnika paigaldamine ja kõigi valimisjaoskondade komputeriseerimine on väga kulukas. Lähiaastail pole Eestis majanduslikel põhjustel võimalik e-valimistel saavutada valijate võrdset kohtlemist.

Valimiseelistuse salajasus. Valija peab hääletamisel olema üksi oma südametunnistuse, huvide, sümpaatiate ja antipaatiatega paberist või virtuaalse valimissedeli ees. Ka e-valiku salajasus on tagatud ainult valimisjaoskonna e-kabiinis. Lisaks sellele tekivad hääletustulemuse fikseerimise, edastamise ja hoidmise tarkvara probleemid. Tarkvara peab olema sõltumatute kontrollorganite poolt katsetatud ja auditeeritud.

Hääletaja isikuandmed ja tema valimiseelistus tuleb kohe pärast hääle fikseerimist lahutada, et vältida vähimgi võimalus isiku valimiseelistust välja peilida. Pärast tarkvara auditeerimist ja kõlblikuks tunnistamist peab selle valimiskasti eeskujul ?pitseerima? ja kogu programmvarustusele ei tohi olla ühelgi isikul ligipääsu. Vastasel korral pole välistatud valimistulemustega manipuleerimine. See omakorda aga tähendab erakordselt kõrgeid nõudmisi tarkvara töökindlusele, sest mingit ?putitamist? ei saa olla. Kuna Eestis alles alustatakse e-valimiste tarkvara loomist ja katsetuste-auditeerimise protsess nõuab palju aega, siis pole e-valimised lähiaastail võimalikud.

E-valimiste põhiseaduslike probleemide lahendamise asemel levitatakse Eestis hoopis anekdootlikke ettepanekuid. Iga ID-kaardi omanik otsigu endale ise ID-kaardi lugejaga kompuuter ja sealt ta võibki hääletada! Hääleostja, tööandja, maffiaperekonna ristiisa või kes tahes võib olla hääletaja selja taga tema valimiseelistust jälgimas.

Valija võimalus oma ID-kaart järgmise arvuti prakku pista ja eelmise hääletuse tulemus üle hääletada tähendavatki põhiseadust ümber mõtestades salajasust. Kui hääl müüakse e-hääletuse viimasel tunnil, siis võivat valija minna valimisjaoskonda oma otsust lõplikult üle hääletama. Seega peaks valimisjaoskonnas ikkagi olema kompuuter ümberhääletaja e-valimise tulemuse tühistamiseks. Sellest järeldub omakorda, et e-hääletuse eelistus ei ole oma andjast lahus, vaid on tema ID-kaardi andmete alusel identifitseeritav.

Valimisjaoskonnas üle hääletamas käimist ei saa samuti kuidagi salajaseks teha, sest seda jälgivad kümned silmapaarid. Valimiste selline käsitus on tänuväärne materjal huumoriajakirja toimetajale. Samast ooperist on ka ametnike ettepanekud, et süsteemile tuleb juba praegu häkkerid kallale saata. See on samaväärne ettepanekuga, et kurikaeltele tuleb anda võimalus harjutada Eesti Panga varakambrisse sissemurdmist. Poliitikute või riigiametnike poolt esitatuna kujutavad sellised ettepanekud otsest rünnakut demokraatia ja põhiseaduse vastu.