Elektrivarustuse ja -hinna tagamaad

Elektrist räägime tavaliselt selle puudumise ja hinna tõusu puhul. Loomulikult ei heida me siis armu elektri ära võtnud "ahvidele" ega selle hinda tõstvatele "haidele". Jätame loomariigi esindajad siiski omi asju ajama ja vaatame elektriga seotud probleemide majanduspoliitilist tausta.

Oma energia on riigi majandusliku iseseisvuse tähtsamaid toetajaid. Eestil pole küll naftat ja gaasi, kuid oleme loodusele tänulikud ka põlevkivi eest. Taasiseseisvumise väga vaeseil algusaastail jäid kütusepuudusel sageli seisma linnade võõrast kütust kasutavad katlamajad, kuid oma elekter aitas raskeid aegu leevendada. Elekter polnud üksi olemas, vaid see tehti ka võimalikult odavaks. Elati 1960/1970n-dail ehitatut tarbides ? tootmisvõimsusi, ülekande- ja jaotusvõrke ei uuendatud.

Elektrivõrkude uuendamisest pole meil pääsu, muidu ei jõua elekter edaspidi tarbijani. Tootmises näib esmapilgul olevat enam võimalusi. Oma elektri võiks näiteks asendada impordituga. Mis saab aga Ida-Virumaal sissetuleku kaotavast 5000 kaevuriperest? Kas me ikka tahame oma energiaarteri Venemaa kontrolli alla anda, mujalt pole odavamat elektrit loota? Pole kindel, et Venemaa meile ka 10-20 aasta pärast odavat energiat pakub ? naftat ja gaasi müüb ta ju maailmaturu hinnaga.

Põlevkivi asendamine muu energiaallikaga suurendaks investeeringute mahtu ja kiirendaks elektrihinna tõusu. Kui odavamat elektrit andev allikas peaks tõepoolest välja ilmuma, siis sellele ka üle minnakse. Planeeritud uusi põlevkivikatlaid ei ehitata Narva elektrijaamades kohe, vaid 15 aasta jooksul. Igal aastal vaadatakse kava uuesti üle ja vajadusel korrigeeritakse. Unistused odavast imeelektrist ei tohi segada kindla elektrivarustuse loomist.

Varustamaks Eestit põlevkivielektriga vähemalt 76% ulatuses turu mahust, on 15 aasta jooksul vaja investeerida keskeltläbi 3 miljardit krooni aastas. Paneme tähele, et veerand turust jäetakse elektri ja sooja koostootjatele, taastuv- ja bioenergiale, kuigivõrd tuleb ehk välismaalt osta.

Kellelgi pole mõtet ennast petta ? põhiosa investeeringuist tuleb kinni maksta elektritarbijal. Ehk saab keskkonnakaitse investeeringuiks mõne miljardi ELilt, vahest tekib võimalus müüa mõne miljardi eest uute katelde käikuandmise tõttu vabanevat süsihappegaasi emissiooni kvooti, kuid kõrvalallikad ei kata kümnendikkugi vajalikust rahast. Õnneks ei pea tarbija järgmise 15 aasta jooksul kinni maksma kogu investeeringuiks vajalikku summat. See mõjuks raskelt nii ettevõtteile kui kodutarbijaile ning oleks ka ebaõiglane, sest uuendatud katlad ja liinid kestavad keskmiselt 30 aastat. Seetõttu kaetakse oluline osa investeeringuist laenurahaga ja veeretatakse seega tulevaste kümnendite paar korda jõukamate tarbijate arvele. Paraku antakse ettevõttele laenu sedavõrd, kuivõrd hind kindlustab selle tagasimaksmise võime. Ülemäärane laenamine oleks ka majanduslikult vale - laenujäägilt tuleb kogu aeg intressi maksta. Pealegi poleks eetiline kogu elektrivarustuse ja kvaliteedi parandamise koormust laste kaela veeretada.

Praegu otsitaksegi Eesti Energia (EE) nõukogus tasakaalu vajaliku laenukoormuse ja seda võimaldava hädavajaliku hinnatõusu vahel. Kahjuks on majandusminister EE riikliku omaniku kehastajana asunud kummalisele "ÜRO vaatleja" positsioonile ? nagu polekski elektrivarustusel riikliku julgeoleku ja -hinnal sotsiaalset mõõdet. Riik võiks stabilisatsioonifondi või Telekomi osaluse müügi 4-5 miljardit krooni paigutada 15 aastaks EEsse. Sellega väheneks kommertslaenu vajadus ja ka elektrihinna tõus oleks väiksem. Majandusministeeriumis aga isegi ei soovita arutada ettepanekuid anda investeeringutele riigi garantii või toetus.

Hinnatõusu peaks solidaarselt, s.t proportsionaalselt tarbimise mahule kandma nii ettevõtted kui kodutarbijad. Paraku tahab majandusminister hoopis suurtarbijaile avada välisturu, et nad sealt endale odavamat elektrit saaks otsida. Ignalina tuumajaam võib seda sulgemiseelseil aastail pakkuda, Venemaal toodetud elektri teeb soodsamaks riigi toetus. Selline "turu avamine" veeretaks kogu investeeringukoorma väikeettevõtete ja kodutarbijate kaela - elektri hind tõuseks kiiremini. Üheltpoolt pole see õiglane, teisalt võib selline samm nurjata elektrimajanduse renoveerimise kava. Mõtlemiseks on põhjust piisavalt.