Radiatsioonimõõdik võib päästa teie elu

Eesti Kiirguskeskuse direktor Merle Lust lausus, et aastas tuleb Eestis ette umbes kümme intsidenti, mil radioaktiivse kiirguse tase tõuseb üle lubatud normi. Enamasti on tegemist väiksema allika leidmisega.

Päästeameti operatiivteenistuse tehnika talituse spetsialisti Peep Solo kinnitas, et Eestis on radioaktiivsed materjalid laialt kasutusel tööstuses ? mõõteseadmetes, defektoskoopides ja mujal. Nende vedu ühest kohast teise ongi igapäevaelus üks suuremaid radioaktiivse ohu allikaid. ?Veose plahvatamise tagajärjel võivad ainet sisaldavad ampullid või konteinerid puruneda,? hoiatas Solo. Viimased suuremad õnnetused jäävad Solo sõnul õnneks ajavahemikku 1993?1996.

Radioaktiivset kiirgust nimetatakse vaikseks surmaks. Kaitse põhiprintsiibiks on kiirguse vältimine. Saastatud esemest tuleb võimalikult kiiresti eemalduda.

Radiatsioonimõõdikuid tootva Englo OÜ tegevdirektor Karin Punning rääkis, et meid ümbritsevas keskkonnas võivad radioaktiivseid isotoope sisaldada ehitusmaterjalid. ?Eestis on uraani sisaldus mõningates setetes üsna suur. Selle üks laguprodukt on tõsine kiirgusallikas ? gaasiline radoon,? rääkis Punning.

?Radooni võib leiduda ehitusmaterjalides, kui nende valmistamisel on kasutatud põlevkivituhka ja materjale, mis võivad sisaldada radioaktiivseid elemente,? kirjeldas Punning võimalikke saasteallikaid.

Radoon annab alfakiirgust, mis inimese nahast läbi ei lähe, kuid kopsude kaudu organismi sattudes võib ohtlik olla. Seega võiksid radooniindikaatorid koos saaste korral automaatselt sisse lülituva ventilatsioonisüsteemiga igaks juhuks olla kõigis inimtegevusega seotud kohtades. Näiteks võib õhust seitse-kaheksa korda raskem radoon koguneda keldritesse ja halvasti ventileeritud ruumidesse.

?Kui vesi läbib maa sees uraani sisaldavat kihti, võib ta radooni endaga kaasa haarata. Vee maapinnale jõudes gaas vabaneb. Sellest järelduvalt peaksid radooniandurid olema paigaldatud ka kohtadesse, kus tarbitakse palju vett, nagu saunad, suured köögid ja ujulad,? sõnas Punning.

Tavainimese seisukohalt on olulisemad just päev-päeva järel kogutavad väikesed kiirguse doosid, mis ajapikku annavad kokku tervisele ohtliku taseme. ?On teada, millise koguse kiirgust inimene aasta jooksul saada võib. Kui see kogus on täis, peaks edasist kiirguse saamist hoolega vältima,? nentis Punning.

Lust lausus, et tema firmadesse ja avalikesse kohtadesse lisaradiatsioonimõõdikute paigaldamise vajadust ei tunne.

Peep Solo sõnul on suhtumine lokaalset tüüpi radioaktiivse saastatuse võimalikkusse Eestis ühiskondlikul tasandil leige, sest eraettevõtteid ei saa kohustada seadmeid muretsema. Kord läks käest ära peale Nõukogude tsiviilkaitse kadumist.

Peenmehaanika ja elektroonikaseadmete valmistamisega tegelev firma Englo OÜ kasvas välja Teaduste Akadeemia konstrueerimisbüroost. Seni on nad ainuke radiatsioonimõõdikuid ja -indikaatoreid tootev firma Eestis.

Päästeameti operatiivteenistuse tehnikatalituse spetsialisti Peep Solo sõnul on radiatsiooniindikaatorite häälestamine väga komplitseeritud tegevus. Firmal peab tootmiseks ja müügiks olema teostatud seadmete kontroll. Seda saab teha päästeamet, millel on olemas load kiirgustegevuse ja seadmete kontrolli läbiviimiseks.

Radiatsioonimõõdikuid on vaja vähemalt kord aastas täiendavalt kontrollida ja häälestada. Englo OÜ on Solo kinnitusel oma pädevust tõestanud ja nende toodang on kvaliteetne. Firma tegevdirektori Karin Punningi sõnul toodab firma ligi 50 erinevat mõõteseadet, sh kuut erinevat seadet radiatsioonitaseme jälgimiseks. Englo OÜ uudistoode on kaasaskantav dosimeeter NOVA-1. Patareidega töötav seade on äärmiselt töökindel ning seda saab ühendada suvalise PC-arvutiga, milles jookseb vähemalt Win98 ja Excel 2000. Seadme kogutud andmeid on võimalik kellaajalise täpsusega töödelda. NOVA-1 töötab põhimõttel, et teda ei ole võimalik rikkumata välja lülitada ning annab patareide vahetamise vajadusest teada signaali abil. Andmevahetust on võimalik teostada ka pihuarvutiga.

Priit Laaniste, päästeameti järelevalve talituse kemikaaliohutuse peaspetsialist:

Eestis on kiirgusobjektide hulk on viimase kümne aastaga oluliselt vähenenud. Vabariigi erinevates punktides asuvad radioaktiivse saaste avastamiseks üles pandud mõõteseadmed, mille andmed saadetakse Eesti Kiirguskeskusesse.

Reaalsed radioaktiivse saaste ohud võivad olla aatomielektrijaamadega toimuvad õnnetused. Lähim neist on 70 kilomeetrit Eesti piirist eemal asuv Sosnovõi Bor. Isegi kõige halvema stsenaariumi korral ei tohiks Eestis inimohvreid olla, sest üle 30 kilomeetri allika kiirgusest eemal on inimohvrid välistatud.

Ülemaailmse terrorismiohu tõttu levivad radioaktiivsed pommid (inglise keeles dirty bombs), mille ülesanne on lõhkeseadeldise abil lokaalsesse keskkonda saastunud ainet paisata. Nende kiirgusaste on reeglina siiski väga madal ja ületab vaevalt looduslikku fooni, nii et eesmärgiks on pigem hirmu külvata. Eestis on täna radioaktiivset ainet raske leida, vastupidiselt mõnele muule riigile, kus mahajäetud sõjaväebaasidest väga tugevaid saasteallikaid leitakse.