Hirm arvuti ees, mis hävitab töökoha

Meie ajastut iseloomustab töökoha kaotamise kartus. Kõige sagedamini muretsetakse kahe asja pärast: globa-liseerumine, mille tagajärjel töökohad vaesematesse piirkondadesse üle viiakse, ja arvutitehnoloogia, mis võib need täielikult kaotada. Need mured vaevavad igasuguse sissetuleku ja vanusega inimesi. Nagu näitas hädaldamine Mehhikos töökohtade kaotuse pärast Hiinale, muretsevad inimesed arenevates riikides sama palju nagu arenenud riikides.

Blobaliseerumine on põhiliselt uue infotehnoloogia tagajärg. Arvutid ja internet muutsid võimalikuks info peaaegu kuludeta edastamise ja äriajamise erinevate kultuuride ja maailmajagude vahel. Muretsetakse, et IT on praegu pöördepunktis, kust see võib senisest tunduvalt suurema kiirusega edasi areneda. Mitte kõik muutused ei ole majanduslikus mõttes teretulnud.

IT kasvab kiiremas tempos kui 5%. Moore?i seaduse kohaselt, mis sai nime Inteli presidendi järgi, kes selle 1975. a formuleeris, kahekordistub komponentide arv arvutikiibil iga kahe aasta järel. See teeb aastaseks kasvutempoks umbes 40%. Hirm, et arvutitega kaovad töökohad, pole muidugi uus. 50 a tagasi hoiatas 20. saj suur matemaatik ja arvutiteaduse pioneer Norbert Wiener ohu eest, mida arvutid töökohtadele kujutavad.

Seni ei ole majandusprobleeme, mille pärast Wiener muretses, tekkinud. Pool sajandit hiljem ei ole juhtunud midagi tõsiselt halba, milles võiks süüdistada arvuteid. Kas nüüd, kus kriitiline mass on saavutatud, näeme me hoopis teistsugust mõju töökohtadele?

Keskmiselt peaks arvutitehnoloogia arenemine muidugi olema hea. Arvutid on produktiivsed ja teenivad inimesi, olemata nende konkurendid. Uued võimsad arvutid teevad inimkonnale tervikuna head. Probleem seisneb selles, et inimesed ei ole ?keskmised? ja kuidas arvutitest tulenev kasu jaotub. IT põhiprobleem on selle majandusliku kasu kontsentreeritus ja loodava jõukuse koondumine inimeste kätte, kellel on oskused, initsiaatori eelised või õiged ärisidemed.

Mõne elukutse puhul on IT juba tekitanud ?võitja võtab kõik?-efekti. Fonograafisalvestused (varane näide ITst) tõi muusikasse superstaarid, kes müüsid oma teenuseid miljonitele inimestele, jättes tööta tohutul hulgal kohalikke esinejaid, kelle anded osutusid vananenuks. Televisioon (teine vanem IT vorm) tegi sama näitlejate ja sportlastega. Fonograafid ja televisioon on aga praeguste võimalustega võrreldes piiratud. Uues majanduskeskkonnas võivad paljud ametikohad, nagu kohalikud muusikud, saada välja praagitud, tulemuseks rikkuse senisest palju suurem kontsentreerumine.

Arvutitehnoloogia põhjustatud riskid on tõelised ja hirmutavad. Neid ei saa tõsiselt vähendada ümberõppeprogrammidega, mis ei suuda enamikele inimestele anda oskusi, mida nad uutest masinatest efektiivsemaks teeksid. Selle asemel tuleb ohtudega tegeleda fundamentaalsete muutuste abil. Need on muutused, mis ei muuda inimesi masinatest tootlikumaks, vaid võimaldavad ühiskonnal riske paremini juhtida ja hajutada.

Näiteks kui erinevus turu poolt pakutavas tasus spetsialistidele ja erioskusteta inimestele kasvab, siis muutub vajalikuks progresseeruv maksusüsteem madalapalgaliste töötajate subsideerimiseks. Teised tõenäolised sammud on erakindlustuse ulatuse laiendamine, nii et see kataks selliseid ebavõrdsust põhjustavaid riske nagu inimkapitali või eluaseme turuväärtuse kaotamine. Panku tuleb muuta, et need paremini inimeste isiklikke pankrotte leevendaksid. Laenuturge tuleb laiendada, et inimesed ja ettevõtted saaksid end riskide vastu paremini kaitsta.

Niikaua kuni inimesed jäävad suhteliselt ignorantseks, võivad nad kergemini nõustuda, et madalapalgaliste toetamiseks tuleb kehtestada progresseeruvad maksud. Kui suurem ebavõrdsus sissetulekutes on ilmne fakt, võib põhimõtteline diskussioon muutuda klassivõitluseks uute superrikastega.

© Project Syndicate