Raske on leida sõnu, kirjeldamaks pühapäevaste jalgpallilahingute ülevust ja traagikat. Ridamisi kollaseid kaarte ?veitsi ja Horvaatia mängus. Viimaste mänguminutiteni kindlana tundunud inglaste võit, vaatamata prantslaste domineerimisele platsil. Kuulsa Beckhami karistuslöök, mille üleloomuliku osavusega tõrjus mitte vähem kuulus Barthez. Dramaatiline lisaaeg ning Zidane?i juveliirse täpsusega löödud väravad.
Umbes samal ajal valimiskomisjoni koduleheküljele tiksuvatel europarlamendi valimistulemustel polnud jalgpallielamustele suurt midagi vastu pakkuda. Kajastasid need ju vaid napilt rohkem kui veerandi valimisõiguslike kodanike tahet.
Mitte väga palju aega tagasi oli 99protsendiline valimisaktiivsus elunormiks, seega vajab elanikkonna loid suhtumine europarlamenti loomulikult seletust.
Kirutakse negatiivset kampaaniat, vähest teavitustööd ning asjaolu, et Euroopa Parlament on eesti inimesele liiga kauge ja abstraktne. Üks peasüüdlasi, nagu tavaliselt, on muidugi ilmataat.
Täiesti üllatuslikult pooled Eestile eraldatud europarlamendi kohad enda kätte krabanud sotside jaoks on pilt muidugi selge ? rahvas ei usalda valitsuserakondi.
Kuivõrd kuuest parlamendikohast viis on opositsiooni käes, on sellele ka raske vastu vaielda, seda statistilist tõsiasja tumestab vaid tõik, et kolme neljandiku kodanike hinnang valitsusparteidele jäigi saladuseks.
Res Publica jahmatus on mõistetav ? kui juba kõikide turundusreeglite järgi läbi viidud valimiskampaania nullskoorist ei päästa, on põhjust karta mida iganes. Isegi seda, et edaspidi ei pruugi ka valimiskampaaniale kulutatud miljonite kiuste tulemustes kindel olla. Nagu, muide, tõestas juba Marek Strandberg, kes oma nii otseses kui finantsilises mõttes ökoloogilise ja säästva valimiskampaania toel kogus rohkem hääli kui Res Publica esinumber Urmas Reinsalu.
Isamaaliit, mis kõlavate loosungite asemel jagas valimisreklaami vastaseid kleepse, võib nüüd uhkeldada 100% toekama tulemusega kui kaks kolmest valitsusparteist.
Res Publical ei tasuks siiski väga sügavasse masendusse langeda ? turundusõpikute põhitõed kehtivad ikka veel. Madala valimisaktiivsuse ning raskesti enustatava valimistulemuse taga on hoopis fundamentaalsemad põhjused, mille tekkega uuel poliitilisel jõul suhteliselt vähe pistmist.
Eranditult kõik taasiseseisvumise järgsed valitsused on ajanud seda joont, et lihtne kodanik ärgu oma nina Eesti välispoliitikasse toppigu.
Selline mulje on tollelsamal tavakodanikust maksumaksjal tekkinud juba ammu, kui praktiliselt ilma igasuguse diskussioonita võeti kurss Euroopa Liitu. See mulje kinnistus mitmete väiksemate episoodide toel, näiteks mahasalatud vahejuhtumid Eesti õhuruumi rikkumisest või vene vähemustest Euroopa Liidu ja Venemaa ühisdeklaratsioonis.
Oluliselt kodanikusõbralikumaks ei muutnud seda muljet ka praegustel valimistel võidutsenud omaaegse välisministri Toomas Hendrik Ilvese taktika Euroopa Liiduga peetud ühinemisläbirääkimistel, mille kiirema kulgemise nimel isegi eriti ei vaadatud, millised kohustused Eesti endale ühinedes võtab.
Euroopa Parlament on Eesti siseasjaks olnud isegi vähem kui poolteist kuud. Olemas oli see loomulikult juba tükk aega enne 1. maid, liigitudes siis mõistagi välisasjade valdkonda. Ehk siis sinna, kuhu tavakodanikul Eesti välispoliitika suunajate arvates asja ei ole.
Seega oleks valijalt ka palju tahetud, kui ta nii paljude valitsuste poolt tõrjutud huvi siiski äkki ilmutama hakkaks ning kasvõi kohalike parlamendivalimistega võrreldavat aktiivsust üles näitaks.
Juhan Parts kurvastab ilmaaegu, et tema pooldajad valimistel koju jäid ? need, kes kuulavad ja juhinduvad sellest, mida valitsus teeb või räägib, teavad juba ammu, et Euroopa Parlament ei puutu neisse. Loogiline, et hääletavad peamiselt need, kellele võimuloleva valitsuse tegevus ei meeldi.
Nii et paradoksaalsel kombel võitsid Euroopa Parlamendi valimistest kõige rohkem need, kes on näinud ka kõige rohkem vaeva Eesti kodanike eurohuvi suretamiseks.
Juhan Partsil aga on põhjust rõõmustada ? valitsusele avaldas oma vaikivat nõusolekut ju ligi kolm neljandikku valijaist!
Seotud lood
Energia tootmise terviklahendustest, mis aitavad ettevõtetel energiakulusid kokku hoida, räägitakse aina rohkem. Kui seni soetati päikesepaneelid, et energiat toota ja ülejääk võrku tagasi müüa, siis nüüd kasutatakse targaks elektri tootmiseks ja tarbimise juhtimiseks lisaks akupankasid.