Mis juhtub elektri hinnaga avatud turul?

Elektrituru avamine mõjutab vaid elektri tootmise hinda. Võrguteenuse eest maksab tarbija ikka sama palju, olenemata sellest, kas turg on avatud või mitte. Eestis moodustab elektri tootmise osa elektri hinnast pisut alla poole. Ehk siis turu avamine mõjutab mitte rohkem kui poolt lõpptarbija hinnast.

Liitudes Euroopa Liiduga kinnitasime, et 1. jaanuarist 2009 on meie elektriturg avatud vähemalt 35%. Läti ja Leedu peavad avama kogu oma elektrituru, seda ka kodutarbijaile hiljemalt 1. juuliks 2007. Siis võib naabrite juures, nagu praegu Soomes, iga majapidamine ise otsustada, kust ja kellelt elektrit osta. Võrguteenust jääb ühes piirkonnas mõistagi osutama üks ettevõte, kuid toota saab elektrit mitmest kütusest ja erineva hinnaga.

Narva Elektrijaamad tootsid mullu enamiku Eestis tarbitud elektrienergiast. Täna on meil ainult kümmekond suurettevõtet - nt Kunda Nordic Tsement, Kreenholm -, kes võivad osta elektrit mujalt kui Narva põlevkivijaamadest - need, kelle aastane elektri tarbimise maht on üle 40 GWh.

Praegu vaieldakse, kas avada lähitulevikus Eesti elektriturg ehk lubada vabaturult elektrit osta 10 või 20 GWh suuruse aastase tarbimisega ettevõtetel. See tähendaks küll suurtarbijate lisandumist nende ettevõtete hulka, kes võivad endale vabalt elektri tootjat või müüjat valida, kuid kodutarbijad võivad valitsuse otsuse kohaselt turu avanemist oodata 2013.

Enne Euroopa elektrituru avamist tegeles enamikes ELi riikides nii elektri tootmise, ülekande kui jaotamisega üks, enamasti riigi omandis olev ettevõte. Hindu kontrollisid valitsused, seda tihti poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt. Jaroslav Ha?ek ütlus - valitsus, kes õlle hinda tõstab, kaua ei püsi - kehtib ilmselt veel enam elektri hinna kohta. Koos vaba elektrituru ideede elluviimisega kerkis vajadus nii võrgutegevuse eristamiseks elektri tootmisest kui võrguteenuste hindade kontrollimiseks riigi poolt. See tõi kaasa riiklike tururegulaatorite moodustamise.

Valitsus reguleeris elektri hinda ka Eestis kuni 1998. Siis hakkas kehtima energiaseadus ja moodustati energiaturu inspektsioon. Elektrituruseadus sätestab ka Eestis võrgutegevuse hinnaregulatsiooni sarnaselt ELi riikidega.

Elektri hind koosneb tootmis-, ülekande ja jaotamise ehk kokku võrguteenuse kuludest. Tootmises on konkurents võimalik, ülekandel ja jaotamisel mitte.

Kaudselt on võimalik konkureerida erinevatel võrgupiirkondadel. Ehk näiteks Fortum Elektri ja Eesti Energia jaotusvõrgu tarbijad saavad võrrelda, kumma jaotusvõrk teenust soodsamalt osutab, kuid kumbki elektrivõrk tegutseb siiski ainult temale elektrituru inspektsiooni kinnitatud piirkonnas ja need alad ei kattu.

Üks paremini toimivaid turge on Põhjamaades, mille hulgas on ka Soome. Kardetud kodutarbija hinnahüpet ei ole seal toimunud ning tööstus- ja kodutarbija hinnavahe on pärast turu avanemist vähenenud. Keskmine elektrienergia tootmise hind on tunduvalt tõusnud. See tõus on aga olnud stabiilne ja tootmise hinnatõusust oluliselt väiksem. Kodutarbijate keskmine hinnatõus ei ole järginud ka põhjamaade elektribörsil toimunud järske hüppeid. Põhjuseks on asjaolu, et kodutarbija ei mängi reeglina elektribörsil ning elektrimüüja, kellelt ostavad tuhanded kliendid, saab tasandada järsud hinnatõusud, kuna tal on võimalik tekkivaid riske hajutada ka pikaajaliste elektriostulepingute sõlmimisega.

Kas teiste riikide kogemuste varal saab teha prognoose võimaliku elektri hinna muutuse suhtes Eestis, kui turg kunagi avatakse?

Oma loogika on kahtlemata argumendil, et osaline elektrituru avamine puudutab kõige valusamalt just väiketarbijat, sh kodutarbijat. Seetõttu võiks turu avada ühe korraga. Elektrituru järk-järgulise avamise korral säiliks suletud turuosa tarbijatel kohustus osta elektrit endiselt Narva jaamadelt. Jaamade poolt tekiks surve lüli-tada kõik kulud väiketarbijatele müüdavasse elektri hinda, sest neil puudub alternatiiv.

Et aga väiketarbijale müüdava elektri hind on regulaatori kontrolli all ning suure tõenäosusega Narva jaamade turuosa ei vähene, siis vaevalt leitakse inspektsiooni jaoks vettpidav põhjendus hinna tõstmiseks kodutarbijaile.