Kohtus võla nõudja võib ise nõude saada

Kohtuvaidluse perspektiivi hindamiseks ei piisa enam vaid ühe lepingu konkreetsete punktide analüüsimisest. Võla sissenõudmiseks kohtusse pöördumisel tuleb hinnata, kas võlgnikul võib olla omakorda nõudeid võlausaldaja vastu.

Kui üks pool jätab enda lepingulised kohustused õigeaegselt või nõuetekohaselt täitmata, on teisel lepingupartneril õigus nõuda viivist, leppetrahvi, kahjude hüvitamist vm. Kui võlgnevust vaatamata pretensioonidele, läbirääkimistele ja inkassofirma abile siiski ei tasuta, võib pöörduda kohtusse.

Kohtusse pöördumine eeldab võla sissenõudmiseks täiendavate kulutuste tegemist. Tasuda tuleb riigilõiv ning kui ettevõttes puudub jurist, siis on vajalik arvestada ka kulutustega õigusabile. Seega tasub enne kohtuuksest sisseastumist kaalutleda, milline on vaidluse perspektiiv: kas võlgniku vastu esitatav nõue kuulub vastavalt lepingule ja seadusele rahuldamisele? Alati ei piisa aga sellestki, sest ka põhjendatud nõudes esitatud hagi võib jääda rahuldamata.

Nimelt lubab võlaõigusseadus tasaarvestamist. Kui mõlemad lepingupooled on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada. Selleks piisab ühe poole avaldusest teisele poolele. Kui kumbki pool on kohustatud teisele poolele nt maksma teatud rahasumma, siis võib üks pool sisuliselt vähendada enda poolt tasumisele kuuluvat summat oma nõude ulatuses teise poole vastu.

Näiteks pidi äriühing A tarnima ettevõttele B mööblit. Samas hilineti tellimuse täitmisega, mille tulemusena B keeldus kogu algselt kokku lepitud ostu-müügihinna tasumisest. B leiab, et A on viivitamisega talle kahju põhjustanud: ta ei saanud avada oma kontorit, hotelli või restorani õigel ajal. Kui nüüd A pöördub tasumata ostu-müügihinna sissenõudmiseks kohtusse, tuleb tal arvestada, et tema hagi võib jääda vähemalt osaliselt rahuldamata. Seda juhul, kui B esitab kohtus vastuväite, et A on ka talle kahju tekitanud ning teeb tasaarvestusavalduse. Esimese astme kohtute praktikas on korduvalt juhtumeid, kus kohtud on keeldunud tasaarvestusavalduse arvestamisest, välja arvatud juhul, kui see on vormistatud vastuhagina.

Vastuhagi tähendab aga riigilõivu tasumist. Sellistes valdkondades nagu ehitus või rahvusvahelised kaubaveod võib see tähendada rohkem kui 100 000 krooni suurust lisakulutust. Samas tuleneb täna riigikohtu otsustest üheselt, et vastuhagi esitamine ei ole vajalik. Kui on esitatud tasaarvestusavaldus, peab kohus seda hagi raames arutama. Nii et juhul, kui B kahju on suurem kui A-le tasumata jäänud summa, siis jäävad A kanda lisaks riigilõivule ka enda ja vastaspoole advokaadikulud.