Meedia fookuses oma naba

Eesti meedia upitab iseennast mõõdutundetult palju. Pean seda just Eestile kui väikeriigile tüüpiliseks efektiks.

Uue aasta esimeses ajalehenumbris ilmutab enamik päevalehti oma töötajate fotogalerii ? alates vastutavast väljaandjast kuni reklaamitoimetuse müügisekretärini. Kõik vähegi siledamad telenäod on meil automaatselt avaliku elu tegelased ning värviliste ajakirjade lugejad teavad täpselt TV-ilmaennustajate moe- ja maitse-eelistusi.

Paljud raadiosaated kujutavad endast sisuliselt pressiklubi, sest kõik sealsed rääkijad on ajakirjanikud. Telesaateid juhivad lehetoimetajad ja vastupidi ? paljud saatejuhid teenivad põhileiva ajalehe juures.

Uut kujundust rakendav päevaleht kirjutab sellest liigagi pikalt ja põhjalikult. Ja magnaat peab kesk suve oluliseks jagada oma emotsioone uuest trükipressist kümnetele tuhandetele lehelugejatele.

Meil ei jätku just ülemäära palju erinevate eluvaldkondade arvamusliidreid, kes suudaksid end kiiresti ja sädelevalt väljendada. Nagu ikka, jääb puudu ka rahast, et maksta korralikke honorare ning komandeerida reportereid sündmuspiirkonda.

Tekkinud tühikut aitab täita seegi, kui näiteks parasjagu tähelepanu keskmesse sattunud riigis resideeruva suursaadiku asemel annab intervjuu hoopiski kolleeg välisuudiste toimetusest.

Teine telg on kohalikul meediaturul toimuv kontsernidevaheline armutu konkurents. Kuna turg on väike, kaasneb omavahelise rebimisega paratamatult meediakontsernisisene ristturundus. Kui päevalehed, ajakirjad, raadiojaamade kett ja telekanal on kõik ühe omaniku kontrolli all, hakkavad loomulikult nii tegijad kui ka teod rändama kanalist kanalisse. Ning ?omade? seisukohtade esile toomine muutub kirjutamata reegliks. Pole sugugi tähtsusetu, millisest ajalehest vahendatakse uudiseid raadio hommikuprogrammi kuulajatele esmajärjekorras ning millistele saadetele pööratakse tähelepanu ajalehe meediakriitika rubriigis.

Mõnikord jõutakse enese-upitamises koomilisse absurdi ? kui näiteks kolmapäeval ilmub toimetaja sulest iganädalane kolumn, peab seda alati järgmise päeva lehes ühes autori fotoga tsiteerima.

On ka rida puhtinimlikke enesekesksuse põhjuseid. Meedias, tunnistan ülikoolis ajakirjanikuks õppinuna, töötavad keskmisest suurema tunnustusevajadusega inimesed. Pahatahtlikuma käsitluse järgi on ajakirjanikud lihtsalt edevad.

Meediatöö on edevuse rahuldamiseks lihtne tee. Kui palju peab näitleja pingutama, et ajaleht avaldaks temast täispikkuses foto? Meie juhtivas tabloidis saab aga iga kirjatsura end täies hiilguses eksponeerida, kui on suutnud trükki toimetada paar-kolmkümmend repliigirida.

Meedia omanikud ja toimetajad oskavad ajakirjanike edevust hästi ekspluateerida. On vana tõde, et rahast paremini motiveerib inimest tunnustus. Seega ? ära tõsta mitte reporteri palka, vaid anna talle oma saade, personaalne rubriik või võimalus toimetuse kulul raamat kirjastada.

Teisalt on nii, et raske on oma hea ülikooliaegse kursusekaaslase intervjuupalvet tagasi lükata. Ja hea tava kohaselt tuleb küllakutsele vastata küllakutsega ehk siis mõne aja pärast äsjast reporterit mõne oma loo kangelasena serveerida.

Tartu Ülikooli ajakirjandusosakond sarnanes paarkümmend aastat tagasi Kihnu saarega, kus tugevalt sissepoole pööratud tihe omavaheline suhtlus tekitas ohtralt armukolmnurki ning abielupaare. Ja ka konflikte, mis veel tänaseski meediapildis määravad laiale auditooriumile arusaamatuid vastasseise.

Ja rumalusest ja mugavusest ei saa samuti mööda. Ajakirjanike hariduslik ettevalmistus mitmete keerulisemate valdkondade lahtimõtestamiseks on pahatihti puudulik. Lisaks nõuab paljude meediakanalite formaat juba iseenesest pealiskaudset ning kergesti vastu võetavat teemakäsitlust.

Toimub protsesse, kus aktiivne rumalus tõrjub üha rohkem mõnevõrra passiivsemat tarkust ja elukogemust. Tuleb tõdeda, et väga paljud intelligentsed ajakirjanikud on siirdunud poliitikasse, diplomaatiasse, suhtekorraldusse, ärisse. Miks nende motivatsioon meedias ammendus?