Sügis viib sõna otseses mõttes rappa

Loodusesse minek pakub võimalust raputada hetkeks igapäevatoimetused õlgadelt, veidi lõõgastuda ja lihtsalt nautida loodust ning rahu. Kui suvel küttis kõrvetav päike sooavarused lämbeks ja muutis sedasi soorännakud kurnavaks, siis praegusel aastaajal on soos igati mõnus ringi mütata. Kuumust õhkav rabapind on asendunud mõnusalt jaheda, kohati suisa tuulise ilmaga. Kuigi aeg-ajalt üksik vihmasabin taevast langeda võib, ei tohiks see heidutada rabaavarusi nautimast.

Eestimaal on sadu rabasid ning kümneid matkaradasid soodes. Kuigi kõikjale ? kas või legendaarsesse Sirtsu sohu Ida- ja Lääne-Virumaa piiril ? ei pruugi niisama lihtsalt ligi saada, siis leiab alati oma kodukandist ka kergemini ligipääsetavaid soid.

Põhja-Eestis asub näiteks Viru raba, mis laiutab Loksa teeristi lähistel Narva?Tallinna maantee lähedal. Laugaste vahel looklev rada on mõned kilomeetrid pikk. Kui sellele lisada veel pooletunnine jalutuskäik piki vallseljakuid, siis on tegu igati mõnusa kohaga pärastlõuna veetmiseks. Soo keskele ehitatud skeletisarnasest tornist avaneb vaade laukajärvedele ja nende vahel põiklevale laudteele, raba serval on ka lõkke- ja puhkeplatsid.

Ida-Virumaal asuv Rüütli rabarada on täiendatud atraktsioonidega. Seekord on matkaraja luidetevahelisele osale püstitatud mõnus matkaonn, kus saab jalgu puhata, einestada või suisa ööbidagi. Sealsamas lähedal asuvasse Selisoosse püstitati kevade poole vaatetorn ja pikendati matkarada üle terve raba.

Lääne-Eestis tasub kindlasti külastada taas Soomaad, ent seekord hoida eemale juba teada-tuntud matkaradadest. Hüpassaare rabarada Põhja-Soomaal läbib väga erinevaid maastikutüüpe, alates laantest suundub rada läbi soise võsa rabale, jõudes viimaks kasesaludest taluheinamaadele.

Meenikunno soo Kagu-Eestis on loojangukiirte paistel kordumatu. Sõltuvalt ilmast värvivad päikesekiired raba kas kuldseks, veripunaseks või mõnd hoopis teist salapärast tooni.

Igikestvas headuses on loomulikult Endla raba matkarajad Kesk-Eestis, mis elamusi ja silmailu pakuvad. Alam-Pedjalgi on tasapisi matkaradade kallal tööd tehtud: nii põhjaosas kui ka lõunapiiril kõrguvad massiivsed palkidest tornid, mis kõlbavad nii vihmavarjuks, kaunite loodusvaadete nautimiseks kui ka ööbimiseks.

Põhja- ja Lõuna-Kõrvemaa pakub avastamisrõõmu paljudeks päevadeks ? seal saab vastavalt oma soovile ja viitsimisele läbida erisuguseid radasid, mis erinevad pikkuselt ja raskusastmelt. Siiski ei maksa sealjuures unustada ka Põhja-Kõrvemaa lummavaid nõmmesid, millel peatudes ning ringi kiigates tundub sügis eriti kaunis ja maaliline.

Kuid miks mitte lihtsalt rabasse müttama minna? Kummikupaar, soojad riided ning piisavalt ettevaatlikust viivad läbi ka hullematest mülgastest, rääkimata niisama sooservasid mööda uitamisest. Ei pea ju alati matkarajal kõndima, kui on teisigi võimalusi soise elamuse saamiseks.

Ekstreemsemate elamuste otsijad peaksid suunduma Emajõe Suursoosse või Narva surmasoodesse, kus tingimused karmimad, ent elamused selle võrra värvikamad ja meeldejäävamad. Sealsete põhjatute laugaste ja esmapilgul läbimatuna tunduvate alade ületamise järel on lisaks väsimusele hinges ka paras annus uhkusetunnet.

Rabasid ja soid jagub Eestisse veel ja veel ? meil on vähe kodusid, kust sooalad kaugemal kui paarkümmend kilomeetrit. Ja igaühest viiekümne kilomeetri kaugusele jääb vähemalt üks korralik rabamatkarada, enamasti aga oluliselt rohkemgi.

Sügisesel sool jalutades saab veidi puhata ja rahulikult ümbrust jälgida. Ei sega seal lärm ega muud ebameeldivad faktorid ? selle asemel sahiseb kõrvus tasane tuuleiil ning aeg-ajalt kostab paari sügisese linnu laulugi. Vaikselt liikudes ja silmi lahti hoides pole võimatu, et mõni metsloom nägemisulatusse jääb. Seda eriti õhtu poole, mil hämardub ning loomad lähevad liikvele.

Soojemate ilmadega aga ? kui tervis lubab ja päike väljas ? võivad julgemad end laukavees karastada ning soojärvedes väikese sügissupluse ette võtta. Karastavalt ja ergutavalt mõjub see igal juhul ? kui vaid seejärel kohe end kuivatada ja uuesti soojade riiete sisse pugeda!

Ei maksa ka unustada, et rabasse minnes või sealt tulles jääb teele teisigi huvitavaid ja põnevaid kohti. Suure maantee asemel väiksematel kõrvalteedel liigeldes leiab mõndagi vaatamisväärset, mis muidu jääks avastamata.