Majandusminister on ülihaavatav

Pärast teede- ja side- ning majandusministeeriumi ühendamist sai praegusest majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist superministeerium, mida võib oma olulisuselt võrrelda rahandusministeeriumiga. Euroopa poolt vaadates on see isegi tähtsam, sest see hõlmab Euroopa Komisjoni viie direktoraadi pädevuses olevaid teemasid.

Valdkondade laihaardelisus ja sotsiaalne tundlikkus on tinginud selle, et majandusministeeriumi juht on sama haavatav kui sotsiaalminister.

Kui lähiminevikku meenutada, siis on aktiivselt majandusega tegelevad ministrid pälvinud avalikkuse tauniva hoiaku. Eriti, kui nad on üritanud koalitsiooni poliitikat ellu viia. Suhtekorralduslikud vead ja usk koalitsiooni usaldusväärsusse ruineerisid nii Toivo Jürgensoni kui Mihkel Pärnoja. Liina Tõnisson pääses tänu tegutsemisele ainult ühe põhieesmärgi, ministeeriumide ühendamise nimel.

Meelis Atoneni kõrbemine oli koalitsiooni sisse programmeeritud. Kliendikeskse mudeli loomine kas või ühes valdkonnas, praaminduses, vajanuks koalitsiooni kõigi osaliste jõupingutusi. Andrus Ansipi lühike juhtimisperiood keskendus mittemidagitegemisele. Oma osa majandusjuhi aktiviteedist nõudsid võimupöörded pealinnas ja üleriikliku koalitsiooni muutmine. Teisalt tuli enne peaministritooli hõivamist hoiduda vigade tegemisest. Parim võimalus karisid vältida oli loobuda otsustamisest, millega praegune peaminister ka edukalt toime tuli.

Ajalugu vaadeldes saab Keskerakonna juhi asumist majandusministri positsioonile pidada üllatavaks vaid juhul, kui ta töötab selles ametis järgmiste korraliste parlamendivalimisteni. Sest maineohtlikest madalikest hoiduda on selles ametis pea võimatu.

Juba hakkab kollitama uus praamiliikluse konkurss. Energia hinna tõus läheb õigusliku järjepidevuse alusel ametisoleva ministri kaela. Jamad Eesti Raudtee ja Tallinna Sadamaga võivad alata uue jõuga. Ja ka riigi osaluste erastamine Eesti Telekomis ja Estonian Airis on avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all.