Miks komistame kolmandat korda sama reha otsa?

Nii tööõnnetustest kui ka kutsehaigustest tulenevad kahjud makstakse täna töötajatele kinni sotsiaalmaksust. Töötajal on õigus lisaks riiklikule hüvitisele nõuda ka kahju hüvitamist selle tekitanud isiku poolt. Tööandja peab tekkinud kahju töötajale hüvitama, kui suudetakse tuvastada, et just tema oli juhtunus süüdi. See mõistagi tekitab aeganõudvaid ja kalleid kohtuprotsesse, kui töövõtjal on julgust ja raha selline protsess algatada. Süsteem ei ole efektiivne ega õiglane.

Enamikus Euroopa riikides kutsuti juba ülemöödunud sajandil ellu erakapitalil põhinev tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus eesmärgiga vähendada tööõnnetusi ja kutsehaigusi, säilitada töötaja elatustase, võimaldada vajalikku arstiabi ja taastusravi. Tavaliselt on see kindlustus tööandjale kohustuslik. Kindlustusmakse on seda väiksem, mida ohutumad ja tervislikumad on töötingimused ja mida ohutumal tegevusalal tegutsetakse. Kui tööandjal tekib kohustus maksta töötajale hüvitisi, korvab kulutused kindlustusselts.

Meil on süsteemi loomist kümmekond aastat arutatud, tegudeni jõutud pole. Nii ühiskonnale tervikuna kui ka töövõtjale ja tööandjale oleks kõige odavam süsteem, mis toimib vabas konkurentsis tegutsevate kindlustusseltside kaudu ja kus riigi roll on selle reguleerimine seadusandjana ning kontroll ja järelevalve.

Konkurents kindlustusseltside vahel ei luba teenuse hindadel üle mõistliku määra tõusta, tegutsetakse nii efektiivselt kui võimalik. Ka kulutused on eraettevõtetes paremini kontrolli all. Nende sõnade kinnituseks on liikluskindlustuse areng Eestis.

Erakindlustusel põhinev süsteem toimib siin juba aastaid tõrgeteta, kusjuures on märkimisväärne, et hindade vabakslaskmisele ei järgnenud hinnatõus, vaid -langus. Vähese tähtsusega poleks uue kindlustusliigi ellukutsumisel ka asjaolu, et seeläbi vabaneb osaliselt ravikindlustuse raha. Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust pole võimalik üles ehitada reserve loomata. Kui keegi võtab kohustuse kahju hüvitada, peavad tal selleks olema vajalikud reservid. Kui süsteemi finantseeritakse peamiselt jooksvalt laekuvatest maksudest, peaks sel juhul kahjude suurus olema igal ajahetkel enam-vähem sarnane ? haigestunuid, töötuksjäänuid, tööõnnetusse sattunuid igal ajahetkel ühepalju. Nii see ju ei ole.

Reservist kaetakse kahjusid, mis on kord suuremad, kord väiksemad. Keegi ei oska ette ennustada kahjude toimumise aega ja suurust, nagu kujukalt tõestab nii haigekassa kui ka töötukassa toimimine: töötukassa reserveerib raha üle, haigekassa on kas alafinantseeritud või liiga palju kulutanud. Meil on juba avalik-õiguslikud töötukassa ja haigekassa hoiatavate näidetena olemas. Kas oleks tõesti vaja kolmandat korda sama reha otsa astuda?

Kui kord on teatud tasemel riiklik maksumäär kehtestatud, ei saa paraku loota, et tulevikus saab vastavalt vajadusele maksu tõsta või langetada. Sel juhul on tegu poliitilise otsusega, kus otsustusmehhanism juba loomu poolest aeglane.

Vaid riigieelarvelise asutuse puhul on võimalik kiiremini teha otsus suunata tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusele senisest rohkem või vähem raha. Poleks probleemi, kui riik suudab ellu kutsuda paindliku süsteemi, mis kogub raha vastavalt vajadusele, aga ühtegi sellist näidet meil seni tuua ei ole. Vastupidi.

Riikliku süsteemi pooldajad väidavad, et erinevalt erakindlustusest ei jää avalik-õiguslikus süsteemis kallid teenused osutamata. Kuidas ei jää ? ilmekaks näiteks on siin ravijärjekordade pikkus. Ehitustöölise risk õnnetusse sattuda on alati kontoritöötaja omast suurem. Avalik süsteem pakub aga ühetaolise maksu kaudu kaitset nii kõrge kui madala riskiga elualade ettevõtjatele.

Siin on võimalik ja tegelikult enamasti ka toimub ristsubsideerimine: väiksema riskiga tegevusalade ettevõtjad maksavad kinni kõrgema riskiga tegevusalade kahjud. Ebaefektiivseid süsteeme saab luua ja on loodud ainult n-ö ühise raha, mitte erakapitali baasil.

Olgu era- või riiklik, süsteem tuleb igal juhul üles ehitada õigete hindadega. Kindlustusmakse aluseks peavad olema analüüs ja riskiarvutused. Kui riiklik otsus on toetada kõrgema riskiga ettevõtteid või kutsealasid, on alati võimalik teatud eluvaldkondi doteerida.

Ühiskonnale on kõige kasulikum, kui töökeskkond on sedavõrd ohutu, et tööõnnetusi ei juhtu ja kutsehaigusi ei põeta. Kui kindlustusseltsid soovivad kasumlikult majandada, on ka nende huvi, et töötingimused vastaksid igati ohutusnõuetele ja tööõnnetusi toimub seetõttu minimaalselt. Tänapäevase ohutu töökeskkonna loomine oleks kindlustusseltsidele pika perspektiiviga investeering.