Päev Paganamaal, öö pühakojas

Mõnigi koht Eestis tekitab juba oma nimega kergeid külmavärinaid, seda isegi südasuvisel päeval sinna sattudes. Mis siis veel rääkida paikadest, millel juba kergelt põrgulik auragi küljes ning mida juhtute pimeduses külastama. Sinna sattumine on omaette elamus ning pakub kindlasti meeldejäävaid hetki.

Võtsime hiljuti ette retke mööda Eestit laiali pillutud erinevaid põrgupaikasid. Kuna meie rahvamütoloogias on põrgu ja vanapagana teema sügavalt juurdunud, siis ei jõuaks kõiki neid kohtasid külastada, niisiis käisime läbi tähtsamaid paigad.

Rahvasuu pajatab kolme põrguvürsti tegemistest. Kõigepealt kurat, kes on tõelise kurjuse kehastajaks, julm ja tige. Sarvik on põrgu peremees, teda loetakse muhedamaks ja tagasihoidlikumaks. Kõige rahvalähedasem ning enim ka rahvapärimuses kajastatud on aga vanapagan, keda samastatakse tihtipeale ka mõne isikuga.

Eesti põhjarannikul Käsmus paiknev Kuradisaar on väikene saare moodi maakühmuke, mis tekkis legendi järgi merre paganate kakluse tulemusena. Sinna pääsemine on juba parajalt põrgulik kogemus, kus tuleb sumada läbi lainete ning riskida libedatel kividel turnides vette kukkumisega. Kohale jõudes selgus aga, et see koht pole midagi nii õudne ? pigem armas saareke mäslevate lainete keskel.

Pärnust ja Viljandist vähem kui tunnise autosõidu kaugusele jääva Soomaa veerelt leidsime Vanapagana metsaonni. Sügaval metsapõues seisev matkamaja oli 1964. aastal võttepaigaks mängufilmile ?Põrgupõhja uus Vanapagan?. Tegu on onniga, mis püstitati Vanapagana omaaegse elumaja kohale.

Jõudsime majakese juurde hilisõhtusel ajal, mil metsaalune oli juba hämar ja pooleteise sajandi vanuste põlispuude vahel hõljus kerge uduloor. Onn ise oli pime ja maha jäetud, kükitades õnnetuna metsa kõrgeimate puude vahel. Küünlavalgel onnis ringi uudistades avastasime sealt mitmeid sopilisi ruumikesi ja toakesi, kuhu kerge peitu pugeda. Allkorrusel asuv kamin meelitas kõiki siiski enda ette jääma, sellal kui ümberringi võttis võimust aina süvenev pimedus.

Õuest kostnud krabinad ja ööhääled sundisid ukse riivistama, nii mõnigi kord tundus keegi aga välisust katsuvat. Tihedalt üksteise kaissu liibudes saabus viimaks küll ka uni, täidetuna aga hirmsate nägemuste ja õudsete unenäokatketega.

Pärnumaal asuv Tori põrgu on aluseks paljudele legendidele. Kõrges jõekaldas haigutavad koopad pakuvad enim elamusi öisel ajal, mil valgus on neile suunatud. Siis tundub, nagu hiiliks keegi koopast koopasse, varjud mängivad puuokstel ja liivakivipaljanditel.

Vanarahvas teab rääkida, et kord jäänud hilised rändurid Tori põrgusse öömajale. Kummalisi varje heitva lõkke ääres avastanud nad aga, et toidukraam otsas. Saatnud siis ühe mehe lähedasse karjaaeda lambavargile. Samal ajal tulnud kohalik kirikuõpetaja rahvaarsti juurest jalgu tohterdamast. Tahtnud mäenõlvast alla minna, et lootsikuni jõuda, aga jõud ja laiskus ei lubanud edasi minna. Käskinud siis kutsaril end seljas jõe äärde kanda. Mehed koopas näinud, et keegi suure koormaga läbi hämaruse vaarub ning hõiganud: ?On?s too ka hästi rasvane??

Selle peale arvanud kirikuõpetaja, et kuradid on ta hinge ootamas ning karanud kohe kutsari seljast maha ja lipanud täie auruga mäest taas üles. Jalad olnud terved ning jõud tagasi.

Võrumaal Läti piiri ääres paiknev Paganamaa ei meenuta hoolimata nimest eriti põrgut ega ka tekita suuremaid kõhedusvärinaid. Ent kui süüvida kohalikesse legendidesse, siis tundub see kant olevat suisa põrgu eeslävi. Kuradi küünekraaped mägedes ja orgudes, tema jalajäljed järvede kallastel, kohad, kus paganat liikumas nähtud. Lisaks lood kummalistest ja müstilistest juhtumistest Paganamaal inimeste ning loomadega.

Kõik viitab sellele, et midagi ebaharilikku on seal ikkagi toimumas. Isegi kohalikud külamehed kõrtsi ees tundusid mõneti vanapaganat meenutavat... Nendega juttu vestma jääde kuulsime aga lugusid, mis mõjuksid öösel ehedate õudusjuttudena.

Tondisaar Võrtsjärve lõunaosas on raskesti ligi pääsetav. Läbi vee sinna ei sumpa ning kaluripaadiga saab vaid hea jutu peale üle. Saarel pidavat olema mitmeid paikasid, mis on erilise jõu ja maagia allikateks.

Ka Eesti maausulised olevat Tondisaarele oma kabeli rajanud. Leidsime küll vaid imettegeva jõuga kivi, kuulsime aga ka lugusid, et Tondisaarele saadeti omal ajal kõik vaimud ja paganad maapakku. Sestap eelistasime ööbida kindlal pinnal, mitte tontide ja vaimude keskel ega jäänud saarele ööbima.

Silmast silma jäi sellel rännakul meil sarvik küll nägemata ? kuigi tihtipeale tundus too kohe ligiduses passivat. Ent judinaid tekitavad elamused ning pingul kujutlusvõime loodud pettekujutelmad (kui need ikka olid üksnes pete) andsid närvikõdi ning panid õudusesse hoopis teisiti suhtuma.

Lisada tuleb, et selle temaatikaga puutub pea iga Eesti elanik pidevalt kokku. Kolis ju maiustustevabrik Kalev hiljuti Tallinna kesklinnast Rae valda Põrguvälja nime kandvasse kohta. Võibolla me küll iga päev selle peale ei mõtle, et meie lemmikkommid ja -?okolaadid on just Põrguväljalt pärit.

Kuid vastukaaluks põrgulikele paikadele saab Eesti-matkal läbi põigata ka pühakodadest ja kirikutest, mille uksed on kõigile huvilistele lahti. Teeliste kirikute egiidi all on kõikjal Eestis aasta ringi avatud 190 sakraalhoonet ? kirikud, kloostrid, kabelid, palvemajad ?, mis pakuvad võimalust hetkeks majesteetlike seinte vahel puhata.