Maksud aitavad loodust hoida

Mitmes Äripäeva juhtkirjas ja artiklis on väljendatud vastuseisu ühele või teisele ökoloogilise maksureformi komponendile. Lahmivad süüdistused, et kavandatav on seotud vaid eelarveaukude lappimisega, näitab nii ajakirjanike kui ka nende süüdistustega ühinenud huvigruppide vähest arusaamist kogu protsessist.

Ökoloogilise maksureformi üheks lähtealuseks on maksukoormuse nihutamine tööjõult loodusressursside maksustamisele. Teine lähtealus on, et üldist maksukoormust ei tõsteta.

Ökoloogiline maksureform tähendab maksusüsteemi ümberkorraldamist eesmärgiga maksustada enam keskkonnakahjulikke tegevusi, mis kaasnevad loodusressursside tarbimisega. Reformi esimene pool ? tööjõu maksustamise vähendamine ? on juba käivitunud. Nüüd on tarvis paika saada teine pool, tugevdada ja täiendada keskkonnakasutust piiravaid ja suunavaid maksuhoobasid.

Meetmete valikul ületarbimise ohjamiseks ja maksukoormuse nihutamiseks tulumaksuvähenduse ulatuses arvestatakse Eesti jaoks olulisi keskkonnaprobleeme, mille lahendamisel oleme seni hätta jäänud.

Keskkonnakasutus pole Eestis piisavalt lahutatud majanduskasvust ja seetõttu näeme koos majandusliku heaolu kasvuga kahetsusväärset keskkonna kvaliteedi langemise trendi.

Põlevkivil baseeruva energiatootmise negatiivne keskkonnamõju on liiga suur. Alternatiivenergiaallikate kasutamist elektri tootmisel takistab põlevkivienergeetikale antud turueelis: sotsiaalsetel põhjustel madalal hoitud hind, madalamad keskkonnamaksud, elektrienergia tootmist ja jaotust kattev sisuline monopoolsus jne. See on olnud Eesti riigi ja eelkõige tarbijate senine valik hoolimata sellest, et nii oleme pidurdanud majanduse arengut ja elanud loodusvarasid raisates.

Taastuvenergiaallikad hakkavad põlevkivi meie energiabilansis asendama vaid siis, kui kaotame subsiidiumid, mis täna toimivad energiasektori heitmetele kehtestatud madalamate saastetasude näol. Alles siis, kui kehtestame põlevkivile ja teistele fossiilkütustele süsinikuemissioonipõhise koormise nii, et energiatootmise kaudsed kulud kajastuksid senisest enam energia hinnas, motiveerime ettevõtteid ja kodutarbijaid energiat efektiivsemalt kasutama.

Eesti majandus on liiga energia- ja materjalimahukas, mis suuresti on tingitud väliskulude mittearvestamisest loodusvarade hinna määramisel ja madalatest saastetasudest.

Eesti ettevõtete tegelik konkurentsivõime ei sõltu sellest, kui madalal suudame hoida elektri hinda ettevõtetele ja tarbijatele, vaid hoopis sellest, kui efektiivsed oleme oma loodusvarasid, sh energiat kasutades.

Oluliste majanduse efektiivsusnäitajate osas, nagu energiakasutuse intensiivsus või materjalitootlikkus, näeme Eesti suurt mahajäämust võrreldes naabrite vastavate näitajatega. Eesti majandusele omane suur energia- ja materjalimahukus on tingitud madalatest ressursimaksude määradest, mis ei õhuta tehnoloogilisele innovatsioonile ega materjali- ja jäätmevähesele tootmisele üleminekut.

Ökoloogilise maksureformi teine oluline ja vajalik suund energiakasutuse efektiivsuse tõstmise kõrval on autokasutuse piiramine ja ühistranspordi viimine inimeste liikumisvajadusi rahuldava tasemeni ning kolmas suund on seotud taastumatute loodusvarade kasutamise efektiivsuse tõstmisega ja jäätmetekke vähendamise-vältimise ning jäätmete taaskasutuse osakaalu suurendamisega.

Kui keegi väidab, et keskkonnamaksud on meil juba liiga kõrged, siis pole neil väidetel alust. Keskkonnaga seotud maksud annavad näiteks Soomes üle 12%, Eestis umbes 6% (sellest kütuseaktsiis üle 80%) maksulaekumistest. Suurem osa keskkonnamaksude liikidest on Eestis rakendatud, aga nii nagu nende osa maksulaekumistes, on ka nende mõju tänaste madalate tasumäärade juures liiga nõrk.

Suurima osa maksulaekumistest annab täna kütuseaktsiis, mille tõstmine on pikemas perspektiivis juba energiamaksustamise direktiivi rakendamise üleminekuperioodidega paika pandud, paraku mitte aga ressursitasud.

Selmet tee-ehitamisel teetammidesse tee kõrval asuvat liiva ja kruusakünkaid kühveldada ? sest maksab vedu ja materjal ei maksa pea midagi ?, tuleks hoopis kruusale-liivale õiget hinda määrates panna tee-ehitajaid iga aasta tekkivat 5?6 miljonit tonni põlevkivituhka vääristama ja tee-ehituses kasutama. Nii ka teiste taastumatute loodusvaradega. Näiteks laekub turba kaevandamisest riigieelarvesse umbes 1,8 miljonit krooni aastas, kuid riik kulutab märgatavalt rohkem turbaväljade rekultiveerimisele.

Automaksu vastastele tasub meelde tuletada, et 1998. aastal maksis 2,0-liitrise mootorimahuga auto ostja umbes 37 000 krooni aktsiisimaksu ja 4,5-liitrise maasturi ostja 135 000 krooni maksu. Täna ei sentigi ja muudkui kurdame, et miks meil tänavad autodest umbes.

Mõistliku tarbija rahakotis peaks ökoloogilise maksureformi järel valitsema tasakaal. Eeldades, et tänasest märksa enam keskkonnamõju arvestavad tasumäärad sunnivad maavara- ja energiatarbijat rakendama säästumeetmeid, võivad targa tarbija kulutused tänu ökoloogilisele maksureformile isegi väheneda.