E-hääletus viib alla valimiste väärikuse

Nagu lugeja ilmselt pealkirjast aru saab, nõustub allakirjutanu president Arnold Rüütli seisukohaga, mida ta väljendas, öeldes: «Leian, et seni pole veel piisavalt läbi arutamist pälvinud probleemid, mis seonduvad e-hääletamise korraldamisel ühetaolisuse põhimõtte järgimisega, samuti isikutuvastamise usaldatavusega».

Lisaksin siia veel ühe tahu. Presidendi poolt mainitud e-hääletamisega seotud valimispropaganda probleemidega seondub ka vajadus kaitsta demokraatliku riigi kõrgema võimukandja, rahva poliitilise tahteavaldusega seonduvat väärikust. Julgen väita, et e-hääletamiste puhul see väärikus devalveeruks. On tõsi, et arvuti taga muutub enamuste inimeste tegutsemine kergemini mõjutatavaks, see mõjutatavus võimendub veelgi avalikku võrku ühendatud arvuti taga. Pikaajalise kogemuse põhjal võin kindlalt öelda, inimeste võime läbikaalutud, mõistlikke otsuseid langetada kahaneb internetis surfamise ajal. Argielus täiesti tasakaalukas kodanik võib end lasta veebiavarustes lasta niivõrd labaselt sisse vedada, et vaata ja imesta.

Niipalju psühholoogilisest tagamaast. Teiselt poolt mõjutaks e-valimiste väärikust ka praegune olukord avalikus võrgus, kus selle kasutajad üldiselt suuremat ei taipa tolle sidevahendi problemaatikat. Seetõttu on nende arvuteid võimalik kergesti kolmandate osapoolte jaoks "tööle panna", sealhulgas jälgida, mida nende arvutite taga tehakse. Rangelt salajane hääletamine jääb avaliku võrgu kaudu küll väga tinglikuks mõisteks. Kui selle printsiibi rikkumisi ka niivõrd vähe tuleb, et need üldisele tulemusele mõju ei oma, siis valimiste väärikuse allaviimiseks piisab ka üksikutest vastava toimingu juures naeruväärseks tehtud valijaist. Niisugused juhtumid on aga e-valimiste juures ülimalt tõenäolised.

Võibolla allakirjutanu pole küll päris õige inimene seda rääkima. Lugu seni selline, et nö valimas olen oma teada käinud ühe korra, umbes aastal 1982, kui kompartei valimisvalvurid mind kodust kätte said ja pahanduse vältimiseks siis jaoskonnas oma hääle neile ka andsin. Argumentidest on tänini meeles "miks meie peame sinu eest valetama?" ja tagantjärele mõtlen, omamoodi oli neil prouakestel õigus. Pahameelt nende inimeste vastu igatahes pole, kuigi nad veidi sõjakalt esinesid tookord. Praegu aga mainin seda fakti, et kahtluse alla seada väidet, nagu e-valimiste vastased kardaksid seda oma toetuse kaotamise vaatevinklist. Arvan, neti kaudu viitsiksin näiteks minagi valida. Arvatavasti mitte just ainsa sellisena asuksin aga kõigepealt uurima, mis inimestest koosnevad nood Keskerakonnad ja Rahvaliidud, mis ajavad tarka poliitikat, üritades hoida lahus salajase hääletamise ning avaliku võrgu ... kuna need kaks mõistet pole allakirjutanu arvates kuigi kergesti ühilduvad.

Niisugune ühildamatus ei kasva välja mitte ainult avaliku võrgu kasutajate vähesest arvutitundmisest või rakendusmatemaatilisest harimatusest. Teada-tuntud fakt on, et moodsas arvutitarkvaras leitakse sageli uusi haavatavusi, mis muudavad esmapilgul "kindlad" süsteemid haavatavaks. Niisuguseid "turvaauke" on korduvalt leitud ka e-valimiste juures kasutatud programmides. Tänane arvutitarkvara koosneb nimelt liialt mitmest kihist, sellest terviklikku ülevaadet saada on raske ja liigagi sageli meenutab see "savijalgadel kolossi!", mille erinevad osad on tehtud väga erineval hoolsuse tasemel.

Laiatarbelistest arvutiprogrammidest (mis on keskmise e-valija arvutis) ei puudu mitte ainult ülevaade, vaid ka võimalus seda ülevaadet saada. Tarbijale ei näidata, mida kõike programm tema arvutis tegelikult teeb. Lisagem siia, et näiteks pole tänapäeval ka teada, mida täpselt teevad arvutites olevad mikroskeemid, ka neis on ilmselt dokumenteerimata omadusi. Kogu selle keerulise süsteemi kasutaja (mis kujutab enesest paljus klassikalist "musta kasti") ei olegi tagatipuks võimeline kõiges selles orienteeruma ega pööra sageli probleemidele tähelepanu enne, kui arvuti lõplikult kinni jooksnud on.

Sellesama tarbija probleemid arvutiga saavad muide üsna sageli alguse asjaolust, et ta igale internetis surfamise ajal ekraanile tekkinud küsimusele pimedas usus vastuseks "jah" vajutab ... e-valimised muudaksid ilmselt tõepoolest paljude inimeste poliitilise tahteavalduse odavaks hiireklikiks, mille kättesaamiseks on võimalik vaikselt kasutada ka kahtlase väärtusega meetodeid. Otsese kuritegelikku pettuse kõrval eksisteerib ju ka internetireklaamis lai "hall tsoon". Selle piiridesse jäävad mitmed tarbija (kas tulevikus ka valija?) eksiteele juhtimised, mis liiguvad heade tavade, seaduslikkuse piirimail. Kuigipalju on inimeste hääli nii kindlasti võimalik "kinni püüda", ilma et seejuures pahandust tuleks. Kui kaugele jääb siit nende häälte edasimüümine enim maksvale kliendile? Tahaks uskuda, et niisugused hääled ei hakkaks kunagi mängima otsustavat rolli, kuid väidan, et kogu poliitilise elu väärikusele oleks sellisel olukorral negatiivne mõju.

Ei, pole usutav, et selline valimise elektrooniline "odavamaks muutmine" poliitikat tegelikult rahvale lähemale viiks, isegi mitte juhul, kui õnnestuks valimas käivate kodanike protsenti tõsta. E-demokraatia arendamiseks on tõepoolest olemas palju häid võimalusi. Eelkõige tahaks mainida riigiasutuste ning poliitikute tegevusest teadustamist ning neile valijate, kodanike soovidest teada andmist. Kuid hääletajate üldarvu täiendamine inimestega, kes ei viitsi õieti sellega tegeleda? Kas ei oleks parem neile (tegelikult meile, khm) jätta võimalus "jalgadega hääletada", veidi anarhistlikult kõrvale jääda?