Miks kuld on kallim kui vesi

Kas Äripäeva lugeja on endalt kunagi küsinud: miks on eluks enamasti mittevajalik kuld kallim kui hinge seeshoidmiseks hädavajalikud vesi ja õhk. Klassikaline majandusteooria väidab üheselt, et kui mingi asi on kallim kui teine, siis on sel ainult üks hea põhjendus ? see esimene sisaldab (tarbijale) suuremat väärtust. Selline hinna kaudu väärtuse peegeldamine ning selle alusel turul ostu-müügitehingute sooritamine ongi meile harjumuspäraseks saanud turumajanduse toimimise alus.

Miks on viimasel paarikümnel aastal hakatud nimetatud põhitões kahtlema? Selle pärast, et meile siiamaani piiramatult kättesaadavad õhk ja vesi hakkavad inimese teadvusse jõudma kui siiski piiratud ressursid. Kuld on/oli vaid ühel põhjusel kallim kui vesi ? kullakogus on piiratud.

Vett (iseasi, kas puhast joogivett) on enamikus riikides harjutud pidama piiramatuks ressursiks. Inimtegevus laiemalt ja tarbimine on viimasel ajal kasvanud sellise intensiivsusega, et isegi puhtast õhust ei saa pärast Kyoto protokolle rääkida enam kui piiramatust ressursist.

Inimkonnal on vedanud. Kui viimased paarsada aastat oleks maailmas olnud veel üks USA tempos loodusressursse tarbiv riik, siis oleksid mitmete fossiilsete energiaressursside varud ilmselt juba unustatud asi. USA, mille elanikkond moodustab 5,2% maakera rahvastikust, annab samal ajal 21% maakera rahvatulust, tarbib 25% naftast ja 26% maagaasist ning emiteerib 20% kasvuhoonegaasidest. Keskmine ameeriklane tarbib kaks korda rohkem energiat kui sakslane ja sada korda rohkem kui vietnamlane. Paradoksaalsel moel on maailma energiavarud veel ammendumata ja globaalne majandus pole kokku kukkunud seetõttu, et ühtegi teist sellises tempos tarbivat rahvast ei ole.

Ent viimaste aastakümnete Aasia riikide majanduslik edenemine on hakanud ähvardama nii rikaste tarbimisriikide heaolu kui ka globaalset majandust. Hiina tarbis 2002. aastal 7% naftast ja 1,2% gaasist. Kuid Hiina ja India ning teiste rahvarohkete riikide majanduslik tõus sunnib olemasolevatele loodusressurssidele vaatama hoopis uue pilguga.

Inimtegevus jätab tootmise ja tarbimise kaudu looduskeskkonda oma jälje. Erialases kirjanduses on viimasel ajal kasutusele võetud ökoloogilise jalajälje termin. Tähistab see inimtegevuse survet globaalsele ökosüsteemile ning väljendatakse seda pindalaühikutes. Igale ühikule vastab mingi arv hektareid bioloogiliselt produktiivset maad, mis on vajalik selleks, et toota toitu. Samuti metsa, et absorbeerida fossiilkütuste põletamisest tekkinud süsihappegaasi.

Tänapäeval ei saa enam postuleerida ega ainueesmärgiks seada üha rohkemat tarbimist ja selles mõõdetavat majanduskasvu. Rohke tarbimine hetkel (tulevaste põlvkondade arvel) ei tarvitse veel tähendada, et suudetakse säilitada nii kasv kui ka keskkond, mille arvel kasv toimub.

Yale?i ja Columbia ülikool koostavad keskkonna jätkusuutlikkuse indeksit. 2005. aasta indeksit juhivad sellised riigid nagu Soome, Norra, Rootsi, Island ja Kanada. Kuid esikümnest leiame ka Uruguay ning Guajaana. USA on nimekirjas 45., Suurbritannia 66., Belgia on 112., just enne Kongot. Eesti koht ELis on küll esimeses pooles (8.), kuid üldarvestuses oleme maailmas 27. kohal, olles 2002. aastaga võrreldes (18. koht) tublisti langenud.

Põhjused, miks Uruguays ja Soomes on keskkond jätkusuutlik, on erinevad. Maailma Majandusfoorumi andmetel on Soome maailmas ettevõtete konkurentsivõimelt teine riik USA järel, Uruguay on 77.. Soome on suutnud ühitada keskkonna säilivuse ja kõrge elustandardi. Uruguay elatustase on madal ning keskkond seetõttu suhteliselt puutumata. Jätkusuutliku majanduskasvu seisukohalt muutub üha olulisemaks oskus ühitada majanduslik konkurentsivõime, sotsiaalpoliitikad ja tugev keskkonnaalane reguleeritus.

Nimetatud ülesandeid peab aitama täita ökoloogiline ehk roheline maksureform. Kuidagi tuleb turukäibest kõrvalejäänud veele ja õhule anda hind. Parimaks mooduseks on kehtestada nii taastuvatele kui ka taastumatutele loodusressurssidele, nende kasutajatele maks põhimõttel: kes kasutab või keskkonda reostab, see ka maksab.

Ökoloogiliste maksureformide laiaulatuslikuma rakendamiseni jõudsid 90ndate alguses esimestena Taani, Holland, Norra, Rootsi ja Suurbritannia. Maksureformi elemente on rakendanud ka Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja ?veits.

Eesti on nende riikide hulgas, kus planeeritakse hakata mõõdukamaid meetmeid rakendama ? 2006. aastal. Reformi läbi viies tuleb kindlasti silmas pidada üht asja ? puhas keskkond (nagu näiteks ka turvalisus) on luksuskaup, mida saavad endale lubada vaid väga rikkad ühiskonnad. Kes on reisinud Aafrikas või ka näiteks lagunenud Jugoslaavias, teab, millest on jutt ? prügihunnikud ja hingemattev hais on see, mis neist riikidest meelde jääb.

Siiski tundub, et Eesti on juba piisavalt rikas ja ka ühiskondlik teadvus niipalju arenenud, et me saame endale lubada ja endilt nõuda suuremat tähelepanu keskkonnale. Kavandatav ökoloogiline maksureform on esimene reaalne märk sellest.