E-valimistel ei saa tagada salajast hääletamist

Talumees Saamuel Pliuhkam tuli naabrimehega asuniku­pudeleid tühjendades mõttele Riigikogu tööd sujuvamaks muuta. Tema leiutis oli, et iga saadiku käe külge tuleks nöör siduda ja vajadusel sellest tõmmata ? nii ongi jälle seadus, partsti, vastu võetud. Kui Pliuhkam vaid omal ajal oleks teadnud, et tema leiutis läheb nii ruttu käiku! Realiseerijaks küll mitte põllumeeste partei. Nõukogudeaegne demokraatia ju sarnase valemiga toimiski, kuigi nöör saadikute käe või kaela ümber oli kujutletav.

E-valimiste projektil on mõningaid ühisjooni kirjeldatud mugava hääletamissüsteemiga. Moodsail aegadel ühiskonda ähvardav kontroll ei kuulu küll lihtsate mehaaniliste vahendite valda ning e-valimistel pole selle ohvriks langemas saadikud, vaid valijad. Põhimõttelisest vaatevinklist on see hullemgi, sest kas mitte rahvas pole meil kõrgeim võimukandja?

Probleem muutub arusaadavamaks, kui meenutada, et põhi­seaduse valimisi puudutavais lõikudes, samuti muudes valimisi käsitlevais seadustes toonitatakse: hääletamine on salajane. E-hääletamine pole kuigi salajane.

Võib diskuteerida, kas netivalimise tulemusi saab võltsida või mitte. See on suuremgi probleem võrreldes hääletaja tahteavalduse salajas hoidmisega. Kuid kui me ei oska öelda, kuidas võltsimist läbi viia, ei tähenda see tingimata, et see võimatu oleks.

E-andmed on lahutatavad andmekandjast, neid saab muuta andmekandjat rikkumata. Pankades on küll kasutusel võrdlemisi turvaline info­süsteem, kuid ülesande püstitus on teine: arve omanik ja pangatöötaja üldjuhul teavad, kui palju arvel raha on, ja kui saldo ei klapi, antakse häiret. Pahalasi võib efektiivselt jälitada, kuna raha liikus ju ühelt arvelt mõnele teisele. Valimistel niisugune tõhus kontrollivõimalus puudub, kuna hääletamine peab olema salajane.

Kindlasti on võimalik interneti kaudu jälgida, kelle poolt valija arvutis hääletab. Kuigi valimisteks kasutatav ühendus krüpteeritakse, toimib see siiski avaliku võrgu kaudu. Selles võrgus võib samal ajal luua piisavalt palju muid ühendusi. Mõni neist ühendustest võib olla loodud ?troojalase? jaoks, mis jälgib (muudab) info liikumist ekraanil, klaviatuuril, hiires. Paraku enamik arvutikasutajaid ei suuda seda avastada.

Märkimist väärib, et interneti kaudu võib Eesti valimistel osaleda kogu maailmas mis tahes avalikku võrku ühendatud arvutit kasutades. Eesti seadused ei pruugigi sel juhul olla kohustuslikud. Ka internet kui sidekanal ei allu automaatselt Eesti seadustele.

Peamine vastuargument valimistele avaliku võrgu kaudu tuleneb sellest, et hääletamise salajasena hoidmiseks on vajalikud teatud protseduurid. Vabade usutavate valimiste eelduseks on kõikjal maailmas tingimused: valija privaatsus, segamatus valiku tegemisel. Selle tagamiseks on valimisjaoskonnad, kus tagatakse protseduuri väärikus ja usaldusväärsus. Plaanitava korra kohaselt muutuksid võrku ühendatud arvutid võrdseks valimisjaoskonnaga, kuid pole võimalik tagada ei hääletamise salajas hoidmist ega lubamatute mõjutusvahendite eemalejäämist. Esitasin juristide elektroonilises vestluslistis küsimuse, kas nähakse võimalust hoida ära selliseid rikkumisi. Mõistagi ei osatud ühtki soovitust anda ? kaitset rikkumiste vastu pole.

Tahaks uskuda, et Eestis valimistel kuritarvitusi ei esineks, õigemini, et neid ebaoluliselt vähe tuleb. Liiga kindel siiski olla ei maksa. Ometi, loobudes salajase hääletamise tagamisest, jääks Eesti rahvusvaheliselt halba valgusse. Omaette küsimus on, kuidas vaataks sellele Brüssel. Oleks ootuspärane, et ELis on riikidel kohustus tagada valija segamatus salajasel hääletamisel. Neti­valimiste kurss on vastupidine, käies Pliuhkami parimate plaanide ja kavatsuste jälgedes. Parem oleks seda suunda korrigeerida varem, mitte hiljem.