?Õhukese? riigi poliitika ahistab arengut

Res Publica (RP) on asunud pärast opositsiooni kukkumist endale pähe maalima kunagist protestipartei nägu. Iga valimisvõitlusse tormanud respublikaan reklaamib oma isiklikku poliitikat, mis aga omavahel kuidagi kokku ei sobi. Taavi Veskimägi nõuab ajakirjanduses ?resoluutselt? eelarvekulude kärpimist ja eelarveülejäägi välismaale paigutamist. Imre Sooäär propageerib aga sama käredalt maaelu toetuste suurenemist. Oleks nagu üks ja sama erakond, aga avalikkuses esitatu on vastandlik. Ebardlikuks muudab selle reklaamijandi aga asjaolu, et RP ise ju Riigikogu esimehe, peaministri ja rahandusministri erakonnana kaks aastat kogu praegust eelarvesuppi kokku keetis.

ELi astumisega muutus väliskeskkond Eesti arengule soodsamaks. ELi struktuuri- ja toetusfondidest pakutakse kümnekonna aasta jooksul ligi 100 miljardit krooni Eesti erinevate eluvaldkondade arenguks. Suurem osa sellest läheb maaelu, sh ka põllumajanduse arengu turgutamiseks. Parempoolsed ja liberaalid oleks võinud sellest õppida, mis on riigi ülesanne arengu tagamisel. Aga kahjuks pole meie ?õhukese? riigi jüngrid õpivõimelised. Välisabile Eesti riigi kaasrahastamise kohustuse täitmise suutis rahandusminister Veskimägi muuta närvesöövate võitluste tandriks. Siit tuleb otsida peamist põhjust, miks kõik välisabi kasutamise projektid pole saanud korralikult käivituda.

Põllumajandus ja maaelu ei olnud erand. Kuigi põllumajanduse ELi otsetoetuste 30-protsendiline kaasrahastamine Eesti riigieelarvest oli kirjas koalitsioonilepingus, suutis Rahvaliit selle nii 2004. kui ka 2005. a riigieelarvesse suruda ainult RP vihast vastuseisu ületades. Mingitest täiendavatest maaelutoetustest ei olnud võimalik RPga üldse rääkida.

Regionaalarengusse suhtumise tüüpnäitena võib tuua Setumaa programmi rahastamise: 10 mln kr aastas 1996.?1998. aastal; 4,5 miljonit kr 1999.?2003. aastal ja 3 mln kr aastas Veskimägi tehtud 2004. ja 2005. a riigieelarvetes. Mingit respublikaanlikku maaeluarmastust neist eelarvetest küll ei õhkunud. Veskimägi poolt esitatud 2006. a eelarveprojekt ei näinud ette maaelutoetuste suurendamist, vaid nõudis kõigilt ministeeriumidelt hoopiski kulude 4protsendilist kokkuhoidu. Sellega oleks RP veel paljud arenguprojektid, ja eelkõige just abist enam sõltuvates maapiirkondades, seisma pannud.

Parempoolsed ei ole senini ära tabanud põhitõde, et põllumajandus on ainsa majandusharuna ?maa küljes kinni? ja kinnistab seal tegutsevad inimesed maapiirkondadesse. Seetõttu EL maaelu eeskätt põllumajanduse kaudu toetabki. Respublikaanid püüavad põllumajandust ja maaelu vastandada. Nende arvates on ?ELi ühtne põllumajanduspoliitika toetustekeskne ja maaelu muud sektorid alarahastatud. See peab muutuma.? ?Õhukesest? riigist jutlustajad ei taha maaelu arenguks lisaraha eraldada, vaid põllumajandustoetusi kellelegi teisele ümber jagada. Selline rumal ja lühinägelik poliitika sarnaneb pükste paikamiseks kuue küljest lappe lõigates.

Veskimägi esitatud 2006. a riigieelarve projekti tehakse Rahvaliidu eestvõttel parandusi. Kohalikele omavalitsustele eraldatakse üha enam raha kohaliku teedevõrgu kordategemiseks. Bürokraatiavõrgust päästame lahti kooliinvesteeringute programmi ja suuname selle maakondade esitatud koolivõrgu tasakaalustatud arengukavale. Väiksematele valdadele peab riik kooli kordategemiseks veel eriabi eraldama. Keskkonnakaitse investeeringud annavad maal tööd ja leiba, aga loovad elutingimuste parandamise kõrval soodsamad tingimused ka turismi arenguks. Põhikooli õpilaste koolitoidu rahastamine vabastab omavalitsuste vahendeid arenguinvesteeringuteks.