Kasiino pakub võimalust meeldivalt vaba aega veeta

Kolmapäevases Äripäevas kirjutati kasiinoäri kahest palest ? päikselisele poolele jäi valdkonna olulisus tööandjana, maksumaksjana ja turismi turgutajana, varjuküljel keskenduti mängusõltlaste probleemile. Tegelikult on olemas ka kolmas pale.

Loomulikult tuleb nõustada, et kasiinoäri võib tekitada probleeme, eelkõige just mängusõltuvusega seotult. Siinkohal väljendubki kasiinoäri kolmas pale ? selle äri negatiivsete tagajärgedega ehk mängusõltlaste abistamisega tegelevad vabatahtlikult ja aktiivselt operaatorid. Alkoholifirmad näiteks ise alkoholismiprobleemidega ei tegele, sellega tegeleb riik.

Meil on hoiatavad voldikud, me aitame leida abi mitmete instantside kaudu, me pakume võimalust tasuta konsultatsiooniks, me laseme mängijatel ise endale keeldu peale panna (seda Eesti Hasartmängukorraldajate Liidu kaudu). Kui inimene on kaotanud enda üle kontrolli (nt alkoholi mõjul), siis me ei teeninda teda, vaid suuname kasiinost eemale.

Siinkohal on kohane ümber lükata üks Äripäeva artiklist kõlama jäänud väärarusaam Eesti hasartmängusõltlaste arvu kohta. Kas sinu vanaema mängib kirglikult lotot ja laps arvutimänge? Oletame, et mängivad. Kas sa nimetaksid neid sõltlasteks? Vaevalt. Aga just nõnda, ühte potti panduna käsitletakse erinevaid mängureid Äripäevas viidatud Faktumi uuringus. Sõltlaste arvuna mainitud 25 000 seas on nii kasiinokülastajad, lotomängijad kui ka arvutimängude mängijad. Millegipärast nuheldakse aga kõigi patud eelkõige kasiinode kaela.

Tahan toonitada, et nimetatud Faktumi uuring on ainus sellelaadne, mis Eestis tehtud. Mujal maailmas, nt Ameerikas, on hasartmänguga seonduvat uuritud oluliselt rohkem ning sealsete tulemuste kohaselt loetakse riskirühma ehk sõltuvushaigeteks muutuda võivate inimeste arvuks ca 1% täiskasvanud elanikkonnast.

Mõistagi on otsus, kuidas veeta oma vaba aega, iga inimese sügavalt isiklik valik. Kes otsustab lõõgastuda teleri ees, kes õlleklaasi taga, kes teatris või tantsuplatsil.

Kasiinode külastamine ning sealse meelelahutusprogrammi ja eeskujuliku teeninduse nautimine ning tutvuse tegemine mänguautomaatide, pokkeri või blackjack?iga on võrdne võimalus teiste seas. Mõni lahkub meie juurest vaesemana, kui oli tulnud, ning kirjutab selle meelelahutuskulude arvele; teise rahakott on aga kasiinost lahkudes paksem, kui see oli mängusaali sisenedes. Selline on elu.

Kasiinode külastamine on maailma turismitööstuses tõusev trend. Inimesed on järjest rohkem nõus kulutama vaba aja veetmisele ja emotsionaalsele meelelahutusele.

Kui palju on aga palju? Kui võrdleme ennast Soomega, kus kasiinondus on täielikult riigi monopoli all, siis mängitakse seal umbes kolm korda rohkem. 2004. aasta kasiinoäri käive ulatus Soomes 650 miljoni euroni, st iga elanik mängis umbes 21 000 Eesti krooni eest aastas (sh imikud ja vanurid). Eestis mängis iga inimene mullu umbes 8000 krooni eest. Suur osa sellest rahast tuleb muidugi turistide taskust, kelle jaoks on kasiinod üks atraktsioonidest, mis neid Eestisse toob. Kasiinoturismi areng on eelkõige kohalike inimeste huvides, sest külalised jätavad siia oma raha ja tagavad töökoha umbes 2500 inimesele.

Võrdlus Soome näitajatega kinnitab, et valdkonnal tervikuna on küllaga arenguruumi, seda enam, et meelelahutusele kulutatavad summad suurenevad elatustaseme paranedes. Just meelelahutust, mille üks osa on kasiinondus, soovivad operaatorid pakkuda.

Mis puudutab kasiinoäri seotust kriminaalsusega, siis kinnitan, et meie, hasartmängutööstuse esindajate vastutustunne ja seaduskuulekus on tänu põhjalikule seadusandlikule regulatsioonile oluliselt kõrgem enamikust teistest majandusvaldkondadest.

Kommentaariks artiklis toodud näitele, mille kohaselt töötas kasiinos liikluseeskirjade rikkuja ja sutenöör, tahan öelda, et kindlasti töötab selliseid inimesi ka teistes valdkondades. Range kontrolli tõttu hasartmängutööstuses on nimetatud juhtumid kõik lihtsalt avalikuks saanud ja vastavad inimesed töölt kõrvaldatud. Teisiti kui ausalt ja läbipaistvalt seda valdkonda juhtida ja opereerida ei saakski.