Autostumise vastu aitab vaid ühistransport

Mõistan inimesi, kelles teade ühistranspordi piletite hinnatõusust tuska tekitab. Veel üks lisakulu. Kuid ma tahan, et inimesed enne oma pahameele linnavalitsuse peale valamist mõtleksid veidi, kuidas linn toimib ja milliste niitidega on ta seotud kogu riigi ja seeläbi maailmamajanduse külge.

Sõidupiletite hinnatõus on eelkõige tingitud diislikütuse kallinemisest, ühissõiduki juhtide palgatõusust ja investeeringutest veeremipargi uuendamisse. Diislikütuse kompenseerimiseks kulub 2006. aasta linnaeelarvest 10,4 miljonit, sõidukijuhtide 10% palgatõusule 20,7 miljonit ning 35 uue autobussi ja 7 trolli liisimiseks 10 miljonit krooni.

Tallinna ühistranspordi arengukava kohaselt tuleb piletihindade kujundamisel lähtuda eeskätt avaliku liiniveo kuludest. 2006. aastal kasvavad liiniveo kulud 1,6% ja moodustavad 517,4 miljonit krooni. Teatavasti on piletitulu oluliseks liiniveo kulude katteallikaks ja moodustab 2006. aastal sellest 46%. Mis juhtuks, kui me seda ei teeks? Jah, vaevalt pealinna ühistransport kohe kokku kukuks, aga üldine protsess kanduks küll -aina enam sinnapoole. Ometi on ühistranspordi arendamine peamine alternatiiv pealinna autostumisele, millega kaasnevad ummikud, liiklusohtlikud olukorrad, inimeste pahameel.

Kes sellele vastu vaidleb, võib endale silme ette kuvada pildi suurlinnast, kus inimesed asuvad selleks, et turvaliselt ja närve rikkumata tööle jõuda, teele juba varavalges.

Ühistranspordi eelisarendamisse kuulub ka 2005. aastal alustatud Tallinna trammiprojekt, mille tasuvusuuring peab muu hulgas näitama, kas nii ulatuslikule ettevõtmisele saab ka Euroopast raha taotleda. See tagaks, et projektist ka asja saab ning seeläbi autostumisest tulenevaid kahjulikke mõjusid vähendab. Samasse ritta läheb ka ühistranspordile eraldi radade märkimine.

Transpordiameti tegevus on peo peal, sest lisaks piletitele ja parkimisele huvitab tallinlasi ja linna külalisi aina rohkem see, kuidas on liiklus pealinnas korraldatud. Seegi sõltub suuresti rahast. Liiklusteenistuse eelarve on 2006. aastal 16,7 miljonit krooni, sama suur oli see ka mullu.

Möönan, et oleksin seda valdkonda kureeriva abilinnapeana tahtnud näha siin suuremat numbrit. Paraku on linn tervik ning ühele valdkonnale liiga suure osa võtmine viib tasakaalust välja midagi muud.

Aga kui raha on vähe, tuleb kasutusele võtta vana äraproovitud retsept: tuleb vaadata, et rahakasutus tõepoolest ratsionaalne oleks. Esmased töövaldkonnad on teada: tuleb tagada fooride töö, joonida tänavad, paigaldada liiklusmärke, teha vajalikud liikluse ümberkorraldused ja mis peamine, tagada liiklusohutus.

Viimane on aga otseselt seotud liikluskultuuriga ja sellega on lood kehvad - meenutagem viimastel kuudel vöötrajal lastega juhtunud õnnetusi. Tervitan vanavanemate algatust, kes laste hommikuse koolimineku ajal ülekäiguradadel silma peal hoidsid. Linnavõim siin vaevalt üksi midagi ära teeb, vaja on huvigruppide koostööd. Praegust liikluskultuuritust silmas pidades on ilmne vajadus liikluspolitsei järele.

Liiklusintensiivsus kasvab suisa päevadega ning vaid liikluskorralduslikest vahenditest ei piisa, tuleb kasutada ka tee-ehituslikke vahendeid. Ristmike koormust saab vähendada nende läbilaskevõime tõstmise või ümbersõitude tagamisega.

Autor: Jaanus Mutli